Britid on üritanud oma sotsiaal- ja humanitaarteaduste vahetu ja kaudse kasu välja arvutada ja leidnud, et iga nael teenib päris kenasti tagasi.
Marksism tegi inimesest tolmukübeme objektiivselt toimivate ajalooprotsesside käes. Sama tühine on indiviidi roll ka etnogeneesi vaatepunktist.
Omaette seisev Euraasia tsivilisatsioon on antiliberaalne, ebademokraatlik, antiindividualistlik ja humanistlike väärtusteta.
Kuidas on eri aegadel tajunud eestlased venelasi või venelased eestlasi ja Eestit?
Keele ja rahvuse tuleviku määrab staatus: kui see on kõrge, ei soovi ka teised riigi põhirahvusest eristuda ning tahavad osata riigikeelt vabalt.
Danutė Sirijos Giraitė: „Eesti kirjandusel on Leedus oma lugeja olemas. Kahjuks pole neid küll nii palju, nagu tahaks, aga ka üks siiras lugeja on vist parem kui kümme statistilist.“
Joosep Matjus: „Loodusfilm on hästi aeganõudev ja tekib küsimus, kas neil, kes on valmis seda tegema, on piisavalt võimalusi teha ja harjutada.“
Näitlejad alustavad Bernhardi romaani narratiivi kokkuvõtvat ümberjutustamist, ometi ei ole rõhk lool, vaid liikumisest ja kõnemaneerist tekkival atmosfääril.
Seda, kas festivali üldine suund võtab edaspidi kursi rohkem rokile-popile või džässile, näitab ilmselt aeg.
KERRI KOTTA
Tänavune Bruno tootedisaini konkurss on läbi ja parimad auhinnatud. Seekord üllatasid disainitaustata tegijad.
Vaadates Gunnar Neeme näitusi Tallinnas ja Tartus, kerkib küsimus, milline siis ikkagi on päriselt tema oma nägu, mille tagant ilmutub tema oma hing.
Kui José Cura lavastus on intrigeeriv, siis peaasjalikult seetõttu, et oodatud intriig jäi tulemata.
Mari Laanemetsa kuraatorinäitusel püstitatakse abstraktsete kunstiteostega küsimusi posthumanistliku aja olemusest, Lola Liivati näitusel kannab abstraktne vorm abstraktset tähendust.
Kõrvaltvaataja mulje festivalist „Draama“: „Otsus panna programmi kokku lavastused, millega spetsiaalselt tähistatakse Eesti Vabariigi sadat iseseisvusaastat, oleks pidanud juba iseenesest tekitama kahtlusi.“
Raha ilma inimeste või ideedeta on viljatu, aga motiveeritud inimesed koos säravate ideedega leiavad reeglina ka raha.
Seminaril „Narva, piiri- ja tööstuslinn“ tõdeti: Narva lausa vajab seda, et keegi temast kirjutaks just sellisena, nagu ta on praegu.
Eesti nüüdiskunsti näitus Euroopa Keskpangas on väga rahulik, ehk liigagi, tööde omavahelist lamendilöömist pole, sarnased positsioonid ripuvad-seisavad vaguralt kõrvuti.
Kalle Vellevoog: „Riik pole ruumiotsuseid tegevatele institutsioonidele andnud selget ülesannet.“
Maacki ekspeditsioonid Amuuri- ja Ussuurimaale on osake ajaloolisest järjejutust, Vene karu ja Hiina draakoni rivaliteedist, mis ilmselt ei ole lõppenud.
Kati Kivitar näib olevat valinud „Popi ja Huhuu“ tõlgenduse, kus range klassiühiskonna eliidi kadumisel laguneb ka kõik muu.
On vaja värsket ja jõulist suunda, innovatiivseid mõtteid ja miks ka mitte absurdi, nihkes ja utoopilisi ideid. Osa neist läheb ajaloo prügikasti, aga osa võib puhkeda õitsele.
Matsalu loodusfilmide festivali filmides sekkub inimene järjest rohkem looduse tegemistesse.
Seminar „Narva, piiri- ja tööstuslinn: kirjanduslikke kajastusi“
Värav Narva
Riigikeelne kool – kas Eestiski enesestmõistetavus?
Pildilt maas – Eesti paralleelharidussüsteem
Bruno disainiauhinnad
Mikrotonaalse muusika festival „Sound plasma“
Võrdkülgse armukolmnurgaga miljöölavastus
Avaliku ruumi aeg
Keele Infoleht