Võrdkülgse armukolmnurgaga miljöölavastus

Kui José Cura lavastus on intrigeeriv, siis peaasjalikult seetõttu, et oodatud intriig jäi tulemata.

AARE TOOL

Rahvusooper Estonia „Tütarlaps kuldsest läänest“, autor Giacomo Puccini, lavastaja, dekoratsiooni- ja valguskunstnik José Cura, kaasdekoratsioonikunstnik ja kostüümikunstnik Silvia Collazuol. Esietendus 21. IX suures saalis.

XIX sajandi keskpaiku olid suure lombi taga karmid ajad. California maapõues tulid lagedale kullavarud, mispeale sõelaga õnneotsijate arvel kasvas hüppeliselt, elanikkond ja kuritegevus ühes sellega. Nürimat tööd on raske ette kujutada: päevast päeva lõputu sopa sõelumine, muda ja räpp. Kõige rusuvam on aga teadmatus. Kuhu ka ei vaata, igal pool luusib kahtlast rahvast, kes kullapuru käest ja leivakannikat suust on valmis kiskuma. Üht mehhiklasest bandiiti kardetakse kõige rohkem, sest jultumuse ja verejanu poolest polevat talle võrdset.

Ometi on üks paigake, kus auru välja lasta. Polka kõrtsis paistab lootuskiir – ja mitte sugugi ainult läbi viskipudeli põhja. Kõrtsi minnakse selleks, et kohata Teda. Ta kogub kurnatud töölised enda ümber ja loeb neile piiblit, kuulab ära ja lohutab. Seda naist mõõdavad kümned õhetavad palged, tema aga põgeneb üksildasse mägimajja ja rullib end kamina ees karunahkadesse. Ta on nüüdisaegne ja eneseteadlik naine, kes ei paindu vaikides olude ja ootuste ees, vaid paneb oma sõna maksma kavaluse ja väevõimuga. Selles on abiks tema truu kaaslane revolver. Ta on tütarlaps kuldsest läänest ehk omadele lihtsalt Minnie.

Öelgem Minniele „Buona sera! ja „Hello!“, sest Giacomo Puccini „Tütarlaps kuldsest läänest“ on tagasi Rahvusooper Estonia laval. See lavastus on paljuski José Cura soolonumber: ta dirigeerib, lavastab, kavandas dekoratsioonid ja valguslahenduse (kaasdekoratsioonikunstnik ja kostüümikunstnik on Silvia Collazuol) ning on koguni kavaraamatu fotode autor. Nimekas argentiina tenor oodanud niisugust võimalust kaua ja loodab sellest võrsuvat pikema tulemusrikka koostöö. Cura rõhutab, et armastab ajada oma rida ega hooli kuigivõrd, mida tema kunstist arvatakse. „Tütarlapse“ eel oli igatahes põhjust olla intrigeeritud.

„Tütarlaps kuldsest läänest“ visuaal on lahendatud stiilipuhtalt Metsiku Lääne vaimus. Pildil Sergei Poljakov, Olga Mõkõtenko ja Rauno Elp.

Gabriela Liivamägi

Eesriide avanedes tuli nähtavale see, mida võiski arvata: lavastuse visuaal on lahendatud stiilipuhtalt Metsiku Lääne vaimus. Enne kui orkester loo lahti lööb, lastakse Polka trahtrit silmitseda hea mitu minutit, küllap selleks, et anda aega miljöösse sisse elada. See miljöö on mõeldud aga pigem kutsuma esile muhedat äratundmist kui mõjuma lavastuslikult kõnekana. Niisugust kõrtsi­lobudikku oleme näinud nii ühes kui teises vesternifilmis ja vanade fotode järgi otsustades võis „Tütarlapse“ viimatine Estonia lavastus 1960. aastatel olla laias laastus sellesarnane.

Kullakaevanduses, selles jumalast maha jäetud kolkas, pole kellelgi kerge. Esimese vaatuse põhitundmus on igatsus. Kõikjalt kokku voorinud kullaotsijad on oma seiklusjanu eest maksnud ränka hinda, sest kaugele maha on jäänud kodutare ja lähedased. Kui kord aastaid hiljem naasen, kas mu oma koergi mind enam ära tunneb, tusameelitseb üks kullaotsija. Ka Minnie südames lasub suur igatsus, ümberringi on aga vaid tahumatud alkohoolikust mühakad, relvavälgutajast jõhkardid ja pokkerit taguvad logelejad. Kord saabub asulasse keegi salapärane Dick Johnson. Küsimusele, mida ta kullatünnide vahelt otsib ja kuhu suundub, vastab ta mitte just kõige veenvamalt, ent muus osas näib olevat täiuslik kavaler. Dick Johnsonil, nagu ta end ise nimetab, on aga hingel räpane saladus …

Puccini ooperi esietenduse aegu 1910. aastal oli vesterni žanr alles kogumas populaarsust ja jõudis filmikunsti rüpes haripunkti mitu aastakümmet hiljem (esimeseks vesternifilmiks peetav „Suur rongirööv“ on loodud küll juba 1903. aastal). Vesternilikud süžeeliinid ja põhikonflikt on hästi teada. Keset maalilist tühermaad jookseb õhkõrn piir, mille ühel pool on läänelik tsivilisatsioon talle omaste industriaalsete hüvedega nagu raudtee, telegraaf ja kaevandused, teisel pool aga seadusetus, omavoli ja stiihia, mis ähvardab vaevaga kehtestatud rahuliku ja kultuurse elukorralduse minema pühkida.

Loo tõukejõud avaldub Minnie, Johnsoni ja šerif Jack Rance’i armukolmnurgas. Nende karakterite mõtestamine pole kerge ülesanne. Minnie (Olga Mõkõtenko) peab olema küll tragi naine, ent mitte just valküürilik kangelaskuju. Kui kangelasmeel ilmnebki, siis üksnes olude sunnil ja läbi ahastuse. Seda lõhestunud poolt võinuks Mõkõtenko rollilahenduses olla rohkem tunda, rääkimata Johnsoni nime all esinevast bandiit Ramirezist (Sergei Poljakov), kes saabub laagrisse kurjade kavatsustega, ent loobub oma plaanist Minniet kohates. Johnsoni-Ramirezi sisemised kahtlused rebivad südame seest, ent Poljakovi rollis polnud seda hingepiina ja metamorfoosi tunda. Vokaalne tundenivoo kerkis viivuks vaid päris ooperi lõpus, kui Johnson tuntud võllapuuaarias palub oma hukkajail Minniet raskest uudisest säästa („Ch’ella mi creda“).

Üks võtmeküsimusi on Johnsoni suhestumine šerif Rance’iga (Rauno Elp). On selge, et Johnson ja Rance ei saa korraga olla pehmed karakterid: kui Johnson on närukaelana algusest peale ebausutav, siis oleks draama seisukohalt kasulik, kui vähemalt Rance lööks rusika lauale. Kuid ka Rance osutub sissepoole vaatavaks ja vaoshoituks. Tõsi, Rance’i tegelaskuju puhul võib niisugust vaate­nurka pidada põhjendatuks, kuivõrd teisel pool ähvardab oht kujundada temast himur ja kättemaksuhimuline deemon, kes ta aga kindlasti ei ole. Seega jõuame tagasi Johnsoni juurde: tema kaksik­olemus ei pea olema peopeal näha, kuid võiks olla kas või aimata. Isegi väikestest žestidest ja vihjetest piisaks. Armukolmnurk ei näeks siis välja nii võrdkülgne nagu praegu. Kui keegi selles kolm­nurgas esile tõuseb, siis just Rance. Ta on loo tegelik romantiline kangelane, kes ooperi lõpus jääb äratõugatuna ja kõiges ebaõnnestununa lõkkesse jõllitama, sellel kui Minnie ja tema jõulise sekkumise tulemusena päästetud Johnsoni õnn on küll liigutav, ent ometi mõneti tühine.

Tegelaskujude paremale iseloomustamisele ja eristamisele ei aita kuigivõrd kaasa ka kostüümikujundus, mis järgib võrdlemisi ühesugust n-ö lehmapoisi stiili. Kasutamata on jäänud nii mõnigi võimalus kujundada kõrvalosatäitjatest meeldejääv karakter. Näiteks Wells Fargo agent Ashby (Priit Volmer) on vägagi sama masti nagu Rance, mistõttu jääb lahtiseks, kes ta õieti on või mis ülesannet täidab. Milleks kaks võrdlemisi ühesugust šerifit? Tean üht teist lavastust, kus Ashbyst on tehtud sigarit suitsetav ja endaga rahulolev pankurist dändi, kes sellisena avardab Metsiku Lääne tüüpide galeriid. Midagi sarnast võinuks üritada siingi. Koomilised karak­terid on kõrtsmik Nick (Reigo Tamm) ja episoodilisemalt ilmuv indiaanitüdrukust teenija Wowkle (Juuli Lill). Tegevuskoomikat leidub lavastuses sealgi, kus tingimata tarvis pole. Võtkem näiteks see koht teises vaatuses, kus Minnie äsab sulepadjaga pealetükkivaks muutuvale Rance’ile, kes seepeale langeb nagu jalust niidetud, või see, kuidas Minnie haavatud Johnsonit nagu tigedat eeslit ülemisele korrusele tõukab. Kasulik olnuks jätta rohkem ruumi tinglikkusele, seda enam et järgnev kaardimängu­stseen pole mitte kelmikomöödia, vaid pigem psühholoogiline triller.

Lavastuse visuaalist kõneldes on huvitav võrdlus Marco Arturo Marelli lavastusega Viini Riigiooperis. Marellil on kõrtsi asemel ratastel burgeriputka, milletaolised ilmusid küll vist 1950ndatel, Minnie metsamaja on asendatud vagunelamuga ja kullakaevandust sümboliseerib uuema aja industriaalmaastik ja metallkonteinerid, kronoloogilises nihkes elemendid, mis sellest hoolimata kannavad endas eksimatult ameerikalikku vaimu. Pärast raskeid läbielamisi hõljuvad Minnie ja Johnson vikerkaare värvi õhupallis vaevaga kätte võidetud vabaduse poole, võõbates muidu nii pastelsetes toonides lõpustseeni kerge iroonilise vaabaga üle. José Cura on muide astunud selles lavastuses üles Johnsonina. On tunda, kuidas Marelli palju vastukaja saanud lavastus uustõlgendusi kammitseb. Samas suunas edasi minna pole võimalik ilma jäljendamata või vinti üle keeramata, mistõttu kaalukauss kaldub rõhutatud traditsioonilisuse ja remargitäpsuse kasuks.

Ma ei mäleta ühtegi Estonia lavastust, mis ei oleks esile kutsunud vastukäivaid arvamusi ja tõenäoliselt pole ka José Cura töö selles mõttes erand. Ta paneb rõhu miljööle lootuses, et see kutsub esile kogu seosevõrgustiku, mis vesterni kui popkultuuri ühe püsivama ja äratuntavama žanriga kaasas käib. Lavastuse tugevused ilmnevad pigem kampade kantseldamises kõrtsistseenis või Rance’i kuju klišeevabas käsitluses, seevastu Minnie ja Johnson paistavad kulgevat omasoodu, kuidas osatäitjate näitlejatüüp neid parasjagu juhatab. Ma ei arva, et nüüdisajastamine, ajatasan­dite segipaiskamine, videoprojektsioon või muud uuemad võtted peavad olema õnnestunud lavastuse vältimatu eel­tingi­mus. Ometi oodanuks lavastaja ettekujutuse veidi julgemat kehtestamist. Kui Cura lavastus on intrigeeriv, siis peaasjalikult seetõttu, et oodatud intriig jäi tulemata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht