Värav Narva

On vaja värsket ja jõulist suunda, innovatiivseid mõtteid ja miks ka mitte absurdi, nihkes ja utoopilisi ideid. Osa neist läheb ajaloo prügikasti, aga osa võib puhkeda õitsele.

JANEK MURD

Linnakultuurifestival „Station Narva“ 21. – 23. IX. Esinesid Actress, Tricky, Echo & The Bunnymen, 12 EEK Monkey, Una Bomba 50+, Zahir, Joensuu1685, Mart Avi, Gretška, Gazelle Twin, Indrek Spungin, Beebilõust jpt.

See on olnud Narva aasta. Nii palju positiivset tähelepanu kui sel aastal ei ole piirilinn saanud kogu iseseisvusaja jooksul.

Unustatust ja unnevajunust on saanud tõmbekeskus. Uskumatu, kui palju on inimesi, kes on sellesse linna sattunud ainult läbisõidul, käinud seal aastakümnete eest või pole kunagi sinna jõudnudki. Oli aeg, kui paljude inimeste meelest lõppes Eesti Rakverega. Aga see aeg on ümber saamas: kõrvale on tõstetud mitmed barjäärid ja erimeelsused, mis tundusid alles lähiminevikus ületamatud, ning on asutud asiselt ja tegusalt asja kallale.

See Eesti nurk vajab toetust ja uusi mõtteid väljast, motivatsiooni ja igakülgset abi, et situatsioon linnas stabiliseerida ja keerata ideaalis uuele tõusule. Iseendaga tegelenud Eesti ühiskond ja selle liidrid on lõpuks pööranud pilgu ka mujale kui enda nina ette. Olukord, kuhu oleme jõudnud, väljendab praegust aega: elu on paranenud, majandus on kasvanud, teemad on tulnud ja ammendunud, on hakatud otsima uusi jahimaid. Ja see midagi on meil taga­taskust võtta: unikaalne ja varjus olnud, kunagine Rootsi alternatiivne pealinnakandidaat, Põhjamaade barokipärl ja suuruselt kolmas Eesti linn, ajaloolise tõusu läbinud, tähtsuse minetanud, aga siiski on selles kõiges ainest alles ja saab tekitada ka lisa, mis võib lõpuks viia meid oma väikesele Ida-Berliini imeni. Linn on küll paljuski kadunud oma ajaloolises ilus ja rikkuses, inimesed on sootuks teised, kes kunagi, aga uus elu ja kvaliteet on vaja luua. Päästeoperatsioon on hilinenud, kuid vajalik ja möödapääsmatu. Perspektiivitus väljendub elanikkonna vähenemises, noortele ei ole see linn olnud atraktiivne ega paku piisavalt tööd ja võimalusi viljakaks eluks. Iseseisvusaja algusest on kahanenud elanikkond Narvas 25 000 inimese võrra. Ja ilmselt lahkuvad nutikamad ja edasipüüdlikumad pead veel, kuni tekib see senini fantaasiates hõljunud miski uus. On vaja värsket ja jõulist suunda, innovatiivseid mõtteid ja miks ka mitte absurdi, nihkes ja utoopilisi ideid. Osa neist läheb ajaloo prügikasti, aga osa võib puhkeda õitsele: Neivelti pakutud IT-kolledž, nurjunud sisekaitseakadeemia mõte ja ka väiksemad uued kolded, nagu näiteks Narva kunstiresidentuur, on kõik teretulnud algatused. Asukohas on potentsiaali. Kuigi ajaloolisest linnapildist on säilinud vähe, on õnneks alles Kreenholm, mis võib muutuda aina tugevamaks magnetiks, kui suudetakse atraktiivne kest piisava sisuga täita.

Sellesuvisele hittsüdmusele, lavastusele „Kremli ööbikud“ lisandus eelmisel nädalavahetusel uus peatükk linna tulevast kultuuriinvasioonist – festival „Station Narva“. Muusika- ja elustiilifestival ajas oma kombitsad laiali üle linna, aga teravdatud fookuses oli siiski Narva Kreenholm, selle ketrusvabriku õu ja kaks sammassaali, mis olid kohandatud kontserdipaikadeks. Asukohavalik väärib jätkuvalt tunnustamist, teist sellist ei ole meil kusagil. Kreenholmi esmakülastajale pakkus see kindlasti rabava üllatuse: moodne peokeskkond oli istutatud pompoossete tehasemüüride vahele. Endise manufaktuuri peavärava küljelt üle kunstiliselt valgustatud jalakäijate silla festivalialale sisenemine oli muljetavaldav, saatjaks vaatemäng igast küljest: ürgne, nüüdseks kuiv jõeorg, kus võis kunagi näha Euroopa veerohkeimat juga, üle saja aasta vanad tehasehooned ja otsevaade kunagisele Narva teisele poolele Jaanilinnale Venemaal. Märkimist vajab ka see, et sellele alale pääseb ainult kas spetsiaalsete ürituste raames või ekskursioonide käigus. Muul ajal on ala suletud ja seda õnneks. Kuri silm ega käsi pole kompleksi kahjustanud, pigem on tehtud läbimõeldult tööd: hooned on vabastatud nõukogudeaegsest arhitektuurist ja konserveeritud katuseid. On kuulda olnud ka hääli, et kogu NSVLi ajal lisandunu oleks võinud ka säilitada ja anda sellele näiteks samasuguse uue elu, nagu seda on tehtud Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. Aga hooneid on selletagi palju, igapäevast elu ülal hoidvaid rentnikke napib ja praegustelegi uute kosilaste otsimine nõuab niigi ülimat pingutust.

Asukohavalik väärib jätkuvalt tunnustamist, teist sellist ei ole meil kusagil. Kreenholmi esmakülastajale pakkus see kindlasti rabava üllatuse: moodne peokeskkond oli istutatud pompoossete tehasemüüride vahele.

Ilja Smirnov

Linnakultuurifestivali organiseerijaks oli hästi toimiv, kogemusega (ka negatiivsega, millest on ehk õpitud) Tallinn Music Week’i meeskond, nüüd Shifworksi nime all toimetav aktiivrakuke.

See on minu arust oluline, et tööd ei tehta enam projektipõhiselt, hooajatöötajaid värvates, vaid suund on võetud pika perspektiiviga läbimõeldud suur­üritustele. Hea märk selle juures on, et kaasati kohalikud, kellega oma väärt kogemust jagada ja kellest seeläbi võib kasvada tulevikus välja täiesti iseseisvalt toimetav festivalimeeskond. On ju see osa pikemast protsessist, mille eesmärgiks on kultuuripealinna staatus 2024. aastal.

Kuigi festivali mitmed üritused toimusid ka väljaspool Kreenholmi ketrusvabrikut, talletasin oma muljed sellelt alalt ja kahelt kontserdiõhtult. Ei saa öelda, et festivali muusikaline programm olnuks koostatud stiilis igaühele midagi, pigem puudus kavast kergesti ampsatav peavool. Keskendutud oldi uuele, uuenduslikule, huvitavale või unustuse hõlma vajunud vanale, mis pidanuks jätkuvalt meeli erutama. Kas ta ka seda tegi, on iseasi. Näiteks avaõhtu üks peaesinejatest, lubavate Eurytmicsi sämplingutega alustanud Tricky ei suutnud seda, mida talt oodati. Omaaegsest triphopi tumeduseprintsist oli saanud särki kehalt rebiv kergats. Kava vajus laiali, taustagrupp oli kuidagi juhuslik ja kava ülesehitus allpool köitvuspiiri. Ei mõjunud ka Actress nii, nagu oodati. Ta oli küll ideeliselt just see, mida vaja – industriaal industriaalis –, aga tema muusika liiga nišikas: külm ja stiilne elektroonika töötab pigem klubiseinte vahel. Otsekohesem tekno oleks olnud pigem teema. Publikut ei seganud see aga nautimast kogu festivalimelu: kogu aeg toimus midagi, inimesed vaatasid toimuvat huviga ja tänulikult. Esinemiskohti oli ju kolm ja mõni vähem nimekas artist suutis rohkem köita kui pealavale paigutatu. Küll aga võitlesid välislava kõrval asunud kahes sisesaalis toimetajad suure reverb’iga, mida tekitas mitteotstarbeline ketrustsehh. Heli käis üle peade ega olnud haaratav. Ilmselt tasub järgmisel korral sellega eraldi tegeleda. Olen käinud kunagi mahajäetud Tempelhofi lennuvälja angaarides toimunud Berliini festivalil ja seal oli suur kaja saadud kontrolli alla.

Esimese õhtu üks publiku lemmikuid oli vene tõusev täht, 18aastane singer-songwriter Gretška, kelle autorilaul tõmbas publiku ilusti kaasa – käed kerkisid vaimustusest iga loo lõppedes. Huvitav on see ka seeläbi, et n-ö tänava hääl on pärit 30 kilomeetrit eemalt Kingis­sepa linnast ja saavutanud just viimasel ajal ülevenemaalise tuntuse. Täpne ja ajakohane täheleid.

Ja muidugi Una Bomba 50+ kava, mis näitas, kuidas kogenud underground’i-meistrid võivad olla igavesti cool’id ja üllatavad. Ägedalt mõjus ka tõeliselt sõltumatu bänd Zahir, kes ei taotle kunagi kulkalt rahastust ja kes sai sel aastal palju kõmu tekitanud nüüd juba tunnustatud albumiga üle pikkade aastate hakkama. Nende koht oleks võinud olla pealaval. Raberokk, mis viis mõtte isegi selleni, et festivalil oleks võinud olla ka üks tummine metal-bänd.

Teine päev oli sujuv. Selle avapauk tuli jõuliselt ja tumedalt, getoräpi sugemetega duolt 12EEK Monkey, kes sobis festivali kavva ja keskkonda ideaalselt. Ka Joensuu1685 ja Echo & The Bunnymen olid pealaval usutavad. Nende muusika on küll juba veidi vananenud, aga selles on ajatut festivalifiili ja kohati oli tunne, nagu oleks sattunud omaaegsele „Rock Summer’ile“. Siselaval tegi ilma Mart Avi, David Bowie’ ja Scott Walkeri karismamõõdus intellektuaalset muusikat pakkuv artist, kes haakis publiku, kellele ta oli poolenisti tundmatu – ja see näitas tema taset.

Publiku hulgas oli suur osa turistidel koduvabariigist, aga platsis olid ka kindlasti narvakad, sekka kostis ka soome ja inglise keelt, nii et taotletud rahvusvahelisus oli korda läinud.

Tehti oluline avasamm, mindi julgelt katsetama ja see viis tulemuseni, mille üle võib tunda head meelt. Keegi vist ei kahtlegi, et „Station Narva“ toimub ka järgmisel aastal. Vähemalt kuus aastat on ju veel vaja vastu pidada ja näidata end kultuuripealinna duellidel.

Ja lõpetuseks: äkki oleks võimalik laiendada festivaliala järgmisel aastal ka Ivangorodi ja saaks festivalipassiga edasi-tagasi liikuda, kultuurivahetuse tempel passis?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht