Solidaarsusalgatused on tuleviku laborid: mida rohkem neid täna on, seda harmoonilisem on ühiskond homme.
Marina Napruškina: „Poliitilistele kunstnikele on institutsioonide refleksiooniruum hakanud kitsaks jääma. Kuna poliitiline olukord on väga terav, tuleb tegutseda.“
Rääkida naiselikkusest kui millestki gravitatsioonilaadsest, mis on avastatud ja muutumatu, tähendab lihtsalt mitte olla teemaga eriti kursis.
Tänapäeva kooli põhiprobleem on turusuhete subjektiivsete väärtuste ühitamatus kohustusliku ainekavaga.
Laste ülekaalulisuse vastu aitab muu hulgas jalgsi või jalgrattaga kooliminek, mida peab toetama linnaruum, aga ka kooli- ja lasteaiakorraldus.
Riigikantselei ruumiloome eksperdirühm on koos käinud peaaegu aasta. Enne sügisest finaali on vahekokkuvõtte aeg.
Keeruline on kujutleda, millisest suunast võiks tänapäeval tulla samavõrd revolutsiooniline, ühtaegu lihtne ja geniaalne ideevälgatus nagu Chowningi FM-sünteesi avastamine.
Piiranguga keelatakse plastist vatitikud, söögiriistad, taldrikud, kõrred, joogisegamispulgad ja õhupallide vardad.
VAT-teatri „#kaotamindära“ on tõsielulistel asjaoludel põhinev ja nüüdisaegseid probleeme näitav sotsiaalne teater, kus otseselt moraali ei loeta.
Ingmar Bergmani ajamängudest filmide „Maasikavälu“ ja „Marionettide elust“ näitel
Juba mitmendat aastat järjest on eesti heliloojate teosed valitud rahvusvahelisel heliloojate rostrumil, maailma ühel tähtsamal nüüdismuusika foorumil, paremate hulka.
Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Hans ja Grete“ on huumori, groteski ja absurdi segu, kust ei puudu ka muusika vahendatud tumedam allhoovus.
Kui Alexei Gordin jääb vaikseks, kas on siis tegemist metakriitilise naljaga filosoofiast kütkestatud kunstnike aadressil või vaevab Gordinit hirm, et teda ei võeta tõsiselt?
Esteetikalt on lavastus „Mees, kes teadis ussisõnu“ postmodernistlikus ja rituaalses teatrikeeles, oma ämbrite ja lõõtsatorudega ühtaegu nii abstraktne kui ka arhailine.
Merijn Tinga „Võimalik, et oleme liiga hiljaks jäänud, aga tunnistamine ei aita. Siis oleme täiesti löödud. Usun konstruktiivsesse käsilevõtmisesse.“
Jüri Mildeberg esitab küsimusi loometöö kui sellise kohta. Kellel on sobiv teatud raamatuid lugeda? Miks liigitatakse kirjanikud laste- ja täiskasvanute kirjanikeks? Kas illustreerijal on täita ainult toetav taustaroll?
Mart Kivastiku kogumikus „Armastuse vormid“ põimuvad viljakalt hetkeline ja igavikuline mõõde.
Mitme hiljutise teosega näitab helilooja Pärt Uusberg, et on jäänud truuks stiilile, millega ta võitis kuulajate südamed kümmekond aastat tagasi.
Soomlaste kirjandusfestival andis hea võimaluse tutvuda Põhjamaade tippkirjandusega, esile tõusis mitu keerulisi peresuheteid ja mitmekultuurilisust käsitlevat romaani.
Airi Triisberg, „Kunstnik, põgenik, aktivist“
Plastisupi-Surfar Merijn Tinga surfab plastimerel
Merle Karro-Kalberg, „Sõit, sõit, sõit linna. Mis sinna minna? Trenni, lasteaeda, kooli“
Kaidi Õis, „Kuidas sünnib Eesti ruumiline tervikpilt?“
Rein Raud, „Mood ja gravitatsioon“
Alexei Gordini näitus „Ma jäin vaikseks“
Lemming Nageli näitus „Tahtetuse triumf“ KuKu klubis