Plastisupi-Surfar surfab plastimerel

Merijn Tinga „Võimalik, et oleme liiga hiljaks jäänud, aga tunnistamine ei aita. Siis oleme täiesti löödud. Usun konstruktiivsesse käsilevõtmisesse.“

ELISABETH SALMIN

Merijn Tinga (45), sündinud Hollandis Leeuwardenis, on kunstnik, bioloog ja surfar. Nime all Plastisupi-Surfar (Plastic Soup Surfer) võtab ta ette aktsioone, et pöörataks tähelepanu probleemile, mida lendlema pääsenud ringirändav rämps keskkonnas põhjustab. Tema loomingus on avalik ruum alati olulisel kohal.

Merijnilt intervjuud saada on pisut keeruline, sest avaliku elu tegelase päeva­kava on tihe. Kuulen telefonis vahendavat pressiesindajat: „Siin on üks, kes soovib intervjuud. Tema hollandi keel on kehv, aga ta püüab. Eesti meediale läheb, jah. Keskkonnaalases võitluses on see eesrindlik maa. Ehk anname võimaluse?“

Olen harjunud märkustega oma hollandi keele kohta. See ei ole perfektne. Muidugi tahaksin teada, mida tähendab perfektsus koloniaalmaal, kus kasutusel on 190 keelevarianti ja keel on teinud viimase 200 aasta jooksul läbi vähemalt kolm suuremat uuendust, aga otsustan jätta reageerimata. Hollandlaste nõudlikkus uustulnukate keeleoskuse suhtes on inimlik.

Merijn Tinga : „Üks, mis hoogu juurde annab, on teadmine, et me oma aktsioonidega tõesti midagi muudame.“

Erakogu

Merijn on õppinud bioloogiat Leideni ülikoolis. 2003. aastal tabas teda loominguline kriis, ta võttis oma ratta ja surfilaua ning läks rändama. Maroko-reisi ajal tuli selgus, ta otsustas oma kindla töökoha üles öelda ja kunstnikuks hakata. Esmane tuntus tuli rühmituses KUT. (Kut Uitschot Team, tõlkes ’kunsti väljalaskemeeskond’. Aga kut tähendab hollandi keeles ka naise suguelundit ja kui kuulete kedagi röökimas kut!, on selge, et midagi on halvasti.)

Üks Leideni Bar en Boosi skvoti organisaatoritest Willem de Zwart naerab, kui talt Merijni kohta küsin. „Tinga oli Leideni kunsti undeground scene’l tuntud. Neil oli pidevalt midagi käsil. Skvottide kuldajal 1990ndatel ja 2000. kandis pandi kesklinnas puust piraadipealuu-skulptuurid Bar en Boosi skvoti ukse ette. Samuti oli rühmitusel kombeks linnavalitsuse loata, ilma mingisuguse kooskõlastuseta vanu jämeda tüvega puid maha saagida ja nendest mootorsaega skulptuure vormida. Linnavalitsuse ette valmistati puidust pissuaar.“

Merijn Tinga teoseid on ka eksponeeritud Leideni vabaõhu-skulptuurinäitusel „Aja kontseptsioonid“ („Concepts of Time“, www.leidensculptures.nl). Tinga vabandab, et ta ei saa intervjuud pildimaterjaliga varustada. Hiljuti on tema sülearvuti koos piltidega ära varastatud.

Mulle on avaldanud muljet kunstniku tegutsemisareaal ja pühendumus. Žanriliselt ei ole Tingat täpselt võimalik liigitada ei tüüpiliseks kujutavaks kunstnikuks ega tüüpiliseks keskkonnaaktivistiks. Ta ei ole kunagi ennast positsioneerinud lavastaja või performance’i- kunstnikuna. Väliselt jäljendavad tema projektid suurkorporatsioonide imagot, ta on nii visuaalses kujutamisviisis kui ka kommunikatsioonikultuuris lakooniline ja usaldustäratav. Ehk just see tagab tema projektidele edu. Imagoloogilise positsioneerimise näitena päis tema kirjavahetusest: „Plastic Soup Surfer“, „Positive & innovative campaigning“, „follow, support and scare“. Tinga on täielikult esindatud ühismeedia mänguväljadel plasticsoupsurfer.org, instagram/plasticsoupsurfer, Twitter.com/plasticsoupsurf, facebook.com/Plasticsoupsurfer jm.

Tema narratiivide ja sündmuste kirjelduse ülesehitus meenutab Augusto Boali Argentinas pagenduses oldud ajal 1960ndatel asutatud nähtamatut teatrit (Invisible theater), kus toimus aktiivne publiku kaasamine. Ühismeedia kampaaniad võimaldavad kaasa mõtlema panna sajatuhandelise publiku. Augusto Boali performance’eid etendasid näitlejad inimestele, kes ei olnud teadlikud, et nad on osutunud etenduse publikuks. Samuti ei teadnud nad, et etenduse osana annavad nende reaktsioonid sellele uue suuna. Meenutagem „nähtamatu teatri“ etendust, mis leidis aset restoranis, kus näitleja, kehastunud eriti ülbeks tõusikuks, sööb ära kalli prae ja kui kelner tuleb arvega, teatab, et maksmiseks tal raha pole, kuid pakub ennast restorani appi, pärides, mitu nädalat peab selles restoranis nõusid pesema, et üht minutiga söödud biifsteek välja teenida. Soovitud tulemuse saavutamiseks valiti etenduseks sobivad kohad, nt restoran, turg või raudteejaamas pikk piletijärjekord.

Merijn Tinga projektides kasutatakse ära rahvaalgatusi, häältekogumisi, kultuuriüritusi ning need jõuavad vaatajani läbi kanalite, mida Augusto Boali ajal veel sellisel moel ei olnud. Nagu Augusto Boali puhul, on ka Merijn Tingal esmane ühiskonna muutmise võimalikkuse uurimine, mitte projekti kunstiline vorm.

Augusto Boali häiris näiteks sotsiaalne ebavõrdsus, Merijn Tingale on selleks rändplast ja suhtlus selle tootjatega – mõlemad teemad on üldteada, et kutsuda kaasa mõtlema, ometi ei pälvi need nii palju kaasamõtlemist, et olukord muutuks. Ehk ei ole probleemistik piisava intensiivsusega visualiseeritud? Igas projekti faasis eksperimenteerib Merijn Tinga rolli kehastumisega, võttes üle korporatiivsed kommunikatsioonikaanonid ja neid probleemide põhjustajate endi vastu kasutades. Nõnda on ta kaasa mõtlema pannud sadu tuhandeid vaatajaid, reageerijaid, toetajaid, viies allkirjade kogumise, mis juba eelnevalt populaarne oli, uuele tasandile. Kas see tähendab, et tema töömeetodid on tõhusad ja nõnda nagu Augusto Boal näitlikustas 1950ndail oma foorumteatriga sotsiaalse võrdõiguslikkuse probleemi, õnnestub Tingal nüüd 2018. aastal päästa keskkond plastitootjate küüsist?

Tinga töömeetodi iseloomulik joon on tegutsemine väikeses paadis (kuigi seoseid Hollandis ajalooliselt levinud piraatlusega ei võeta omaks). Tegutsetakse püsirahastuseta. Selline töömeetod võimaldab kiiresti ja asjakohaselt reageerida muutustele ja manööverdusvõimelt on väikesel paadil suurte laevade ees eeliseid.

Merijn Tinga resümeerib: Plastic Soup Surferi eesmärk on plastita maailm. Surfilaud on tema relv. Tema kampaaniate ja sõjaretkede eesmärk on suurendada rahva teadlikkust plastisaastest. Ta usub, et tarbijad, tootjad ja seadusloojad saavad palju teha, et plastisaaste maailmamerre ei jõuaks. Tema projekt on üles ehitatud ühismeediale ja toimib kampaaniatena.

Ametlikel andmetel alustasid projekti „Plastic Surfer“ 2013. aastal.

Jah. Oli plaan ehitada plastijäätmetest surfilaud. Oli suvi ja esimesed teated maailma plastisaastest hulpisid peavoolumeedias. Minu surfistiil on selline, et liigun mööda rannikut, ületades suuri teelõike ainult tuule abil. (Seda nimetatakse downwinder’ite tegemiseks, seesugune sõidustiil võimaldab lühikese aja ja märkimisväärselt väikeste kulutustega saada ülevaate suurtest rannalõikudest. – E. S.)

Nõnda sattusin ka sellistele rannikualadele, mida aktiivselt ei kasutata. Just seal puhub tuul alati maa poole ja ma nägin, kuidas meri plasti kaldale uhtis.

Pärast seda avastust võtsin ühendust tuttava dokumentalistiga, et teha dokumentaalfilm, kuidas ma kogutud plastist surfilaua ehitan.

Alustasin projekti kunstnikuna, et teha videosalvestis, aga kolm päeva hiljem sai minust keskkonnaaktivist. Mõtlemiselt olen küll kunstnik. Surfilauda nägin objekti, skulptuurina, mis peab oma loo iseseisvalt esitama. See surfilaud sisaldab täpselt sama palju plasti kui iga 250 meetri peale igal kuul rannikualale uhutakse. Esimeseks ekspeditsiooniks selle lauaga oli 350 kilomeetri pikkune reis mööda Hollandi ja Belgia rannikut. Kunstnikuna olen interpreteerimise vaatajale jätnud. Ometi pälvis projekt meedia tähelepanu juba esimesel kolmel päeval ja sellest hetkest hakkasin aktivistiks. Tekkis vajadus kivisse raiutud seisukohtade järele, mis vaataja kohale naelutaks ja kaasa mõtlema paneks.

Esimene üritus andis juba aimu, mida sellest sündmusest saaks arendada loojutustamise mõttes. Seda algul välja kujunenud loojutustamise ja publiku kaasamise ühendust oleme järgmistes projektides edasi arendanud.

2016. aastal olin õnnega koos, kui sain koostööpartneriks Eelke Dekkeri. Tema „Plastic Soup Surferi“ pildile jäädvustamine aitas mõjuala ja tähelepanu­areaali suurendada.

Ameerika disainerit Dan Phillipsit tsiteerides (ehitab ümbertöötatud materjalist, kraamist, mis muidu läheks purustamisele, prügilasse või põletamisele, väikseid ja odavaid maju abivajajatele): „Ühe mehe rämps on teise varandus …“ Siis tegid sa esimese plastisupilaua (plastic soup board, SUB). See valmistati Delfti tehnikaülikoolis. Kes oli see tootedisainer, kes sind selle juures aitas, kui saladus pole? Juba aastaid on laua tehnilise lahenduse taga seisja ennast meedia eest varjanud.

Valdav enamik ehitusest oli Roberto käes. Ta ei soovi, et ta perekonnanime avaldataks.

Eelke Dekkeri dokumentaalfilmi „Allikalt merele“ („From Source to Sea“, 2018), kus kogu protsessi kirjeldatakse, internetiesitlus toimub juulis 2018, aga juba 4. juunil võib seda Hollandi National Geopgraphicu kanalil näha. (Millal filmi Eestis näha saab, autorilt pärida ei jõudnudki – E. S.)

Filmi sissejuhatuses on mainitud, et surfilauaks kasutati 50 000 pudelikorki ja tuhandeid väiksemaid tükikesi. Kui palju aega läks selle kõige kogumiseks? Kas kuu?

Korgid saime ranna puhastustalgutel kogutu hulgast. See on MTÜ Põhjameri (Stichting Noordzee) iga-aastane üritus, kus võetakse kogu kallas ette ja tehakse puhtaks. Surfilauaks vajalikud pudelid tulid keskkonnaaktivistilt ja kunstnikult Zwerfinaatorilt (De Zwerfinator, Dirk Groot, #zwerfie-drankverpakkingen, ’hulkur-joogipudelid’ – E. S.) Tema dokumenteerib iga päev oma jäätmeleiud ja kogub informatsiooni, mida hoitakse ka andmebaasis.

Mis su järgmine projekt on?

Järgmise, just valmiva projekti nimetus on „Korja üles 10“ („Pick Up 10“). Kasutan Google’i fototuvastussüsteemi. Publik kutsutakse fotosid tegema ja seejärel kogutud andmeid kasutama, et plastpakendite tootjate ja seaduste vastuvõtjatega dialoogi astuda ja kogutud andmeid eesmärgipäraselt kasutada. Projekti esitlus on 25. mail. (Intervjuu on võetud 21. mail. – E. S.)

Me kõik upume aeglaselt plastmassi, see on pikkamööda kogu keskkonna üle võtnud. Aga mitte iga kunstnik ei lähe selle peal surfama. Kas lahendus tuli intuitiivsest ellujäämisinstinktist või teadsite pisut ette, et suudate selle hiiglasliku probleemi lahendada?

Kunstnikust keskkonnaaktivistiks ümberkehastumine oli väga orgaaniline. Surfamist ümbritsenud loojutustamine on selles väga oluliseks jäänud. Kui ma 2014. aastal välja astusin, arvasin, et tegu on ühekordse projektiga. Sealt edasi toimunu on mind ennast ka hämmastanud. Üks, mis hoogu juurde annab, on teadmine, et me oma aktsioonidega tõesti midagi muudame. Täpsemalt: 2017. aastal võtsid isegi Hollandi parlamendi esindajate koja liikmed kasutusele mõiste „plastisupisurfari petitsiooniliikumine“. Sellega saavutati ka, et tänavu märtsis võeti lõpuks vastu otsus, et 2021. aastast hakkab kehtima kohustus tasuda inimestele väiksema plastpudelitaara eest. Arvutatud on, et see hoiab ära 75 miljoni pudeli sattumise keskkonda. Projekti videodokumendid on „Plastic Soup Surferi“ veebilehel,* Youtube’is ja ühismeedias.

Ja edasi tahate suurettevõtetele survet avaldada. Et nad hakkaksid kompenseerima põhjustatud kahju. Hollandi rahvusringhääling Omroep West on kirjutanud: „Tinga läheb iga supermarketi ja limonaaditehasega läbirääkimisi pidama … Pärast seda ei saa firmad ütelda, et nad probleemi ulatusest midagi ei teadnud.“ Sinu läbirääkimisnimekirjas seisavad teiste hulgas Lidl, Coca-Cola, Pepsico, Superunie, Heineken, Aldi, Albert Hijn, Jumbo, Vrumona, Spadel … Missuguseid nõudmisi sa nendele ettevõtetele esitasid?

Ettevõtetega läbirääkimine on üks diplomaatiline mäng. Taktikaks ühest küljest häbistamine (ingl shaming), teisest küljest on see andmekogumine, võrgustiku ülesehitamine. Ometi suudame selles mängus teatud firmad ja poliitika üksteisest eraldada, nagu näiteks Albert Heijniga oleme teinud. Algselt oli see mõeldud plasttaara lunaraha reglementeerimise saavutamiseks, põhisuunaga limonaaditootjatele ja supermarketitele. Ettevalmistuses oli ettevõtetel vahe sees. Minul on selles lobitöö tegija roll.

Järgmises projektis „Pick Up 10“ võtan kasutusele trahvinõuded, selleks et ettevõtete tippjuhtidega ühendust saada. Praegu on meil Unilever käsil. Nüüdsest oskame tunduvalt paremini tegutseda kui keskkonnaaktivistid, arvan ma.

Paljud ettevõtted on viimaks oma käitumist parandanud. Kasutusele on võetud bioplast ja ka suurkorporatsioonid toetavad keskkonnakaitset. Näiteks viimati astus Aldi Plastic Soup Foundationi (www.plasticsoupfoundation.org) vahendusel suursponsoriks, et mikroplasti probleeme selgitavad tunnid võetaks algkooliprogrammi. Kas sul on ka sellesarnaseid tähelepanekuid?

Plastic Soup Surfer tegutseb nagu väike vabatahtlike meeskond. Igale projektile otsime eraldi rahastuse. See hoiab meid vaba ja paindlikuna ega pane ettevõtete ees kohustusi. Suurettevõtetel on vaid eesmärk kasumit teenida. Ja alati keskkonna arvelt, täpselt nii palju, kui seadustik sel sündida laseb. Meie põhilised toetajad on eraisikud. Ärimudelit meil ei ole, kindlaid töökohti ka mitte, ainult vabatahtlikud. Meil on dünaamiline organisatsioon. Mina ise näiteks teenin autoritasu, kui teen organisatsioonides ja firmades esitlusi.

Sinu esimene dokumentaalfilm oli 2016. aastal „Message on a Bottle“, 16 minuti pikkune, koos Eelke Dekkeriga. Järgmine film on siis „From Source to Sea“. Kogu Hollandi ühiskond on juba mitu aastat arutlenud plasttaara lunaraha üle. Just enne väikeste plastpudelite kohustusliku lunaraha otsuse vastuvõtmist 22. veebruaril 2018 korraldasid oma filmi linastuse Hollandi esindajate kojas. Missugune oli otsusetegijate reaktsioon? Kas film suutis neid veenda?

2018. aastal on film avaldanud poliitikutele tohutu suurt muljet. Poliitika on väga küüniline nähtus – on palju huvisid ja tihti on need partei ja isiklikud huvid. Sellise publiku kaasamine aitab „Plastic Soup Surferile“ autoriteeti lisada, et toetajatel oleks vajalikul momendil midagi refereerida.

Muuseas üks dokumentaalfilm on veel tehtud. Bie Muusze poolt, 2014.

Võitlust rändjäätmetega ei võideta ühe päevaga. Mida tulevikult ootad? Oletatakse, et kogu mikroplasti ei saadagi enam veest välja. „Horizon 2020“ on ligi 80 miljardit eurot eraldanud, et leida lahendusi, mis toetaksid ringmajandust ja lahendaksid ka lenduva prügi probleemi. Kui võtta arvesse, kuidas plasttaara lunaraha seadustamisega läks, siis keskkonnakaitseorganisatsioonide kommentaaridest (Recycling Netwerk, Greenpeace, Plastic Soup Foundation, Stichting De Noordzee) on näha, et kõik ei ole otsusega rahul. Kas lahendus on üldse võimalik? Kas oleme liiga hiljaks jäänud?

Tjah … Võimalik, et oleme liiga hiljaks jäänud, aga tunnistamine ei aita. Siis oleme täiesti löödud. Usun konstruktiivsesse käsilevõtmisesse. Teemateadlikkus on märgatav, näiteks Suurbritannias, või võtkem ka uued ELi regulatsioonid.

Ring on täis. 28. mail 2018 esitleti Euroopa Komisjoni otsust ühekordse kasutusega plasttoodetele piirangu kohta. Pakenditootjaid hakatakse materjalivaliku kahjulikkusest teavitama. Väga tõenäoliselt saadetakse seejärel minema kõik ohtlikud plasttooted, mida Euroopa Liidu tuumikriikide teadlik tarbija enam osta ei soovi, silma alt ära kuhugi mujale. Kas või Eestisse, Lätisse, Leetu, Bulgaariasse. Riikidesse, kus tarbija ei ole nii teadlik, kus ökoloogiliselt vastutustundlike otsuste tegemine ei ole moeasi ja kus osav kaupmees plasti ikkagi tasakesi ära saab turustada. Sinna, kus seda probleemideta võib ära visata, ilma et keegi kontrolliks, ilma et see kedagi häiriks. Seega liigub probleem Põhjamerelt Läänemere kallastele.

Mis soovitusi annad kunstnikele, kellest saavad lähiajal mainitud probleemi tunnistajad?

Soovitan säilitada loomingulisuse, kasutada juriidilisi võimalusi ja loojutustamist. Tuleb püüda välja tuua, kes suurkorporatsioonidest vastutavad, tuua ettevõtete osanikud avalikkuse ette (rahvusvaheliselt tuntud väljend out of the box – E. S.) Keskenduda väiksematele saavutatavatele eesmärkidele. Kasutada abikutsungit (rahvusvaheliselt tuntud väljend call to action – E. S.). Nii on võimalik koondada vaatajaskond ja leida mõttekaaslased.

* https://plasticsoupsurfer.org

Elisabeth Salmin on ajakirja Naturegraffix toimetaja, MTÜ Graafilise Loojutustuse Seltsi koordinaator.

https://issuu.com/naturegraffix

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht