Marina Napruškina elab Berliinis ja on töötanud kunstnikuna mitmeid aastaid põgenikega. 2013. aastal asutas ta Moabiti linnajaos Uue Naabruskonna (Neue Nachbarschaft). See omaalgatuslik sotsiaalne ruum toimib esmajoones kunsti ja kultuuri vahenditega ja loob osalejatele mitmekesised võimalused üksteiselt õppida. Moabiti ettevõtmine on üks suuremaid põgenike toetamiseks loodud kogukonna-algatusi Berliinis.

2015. aastal avaldas Napruškina raamatu „Kas uus kodumaa? Kuidas tänu põgenikele meist paremad naabrid saavad“ („Neue Heimat? Wie Flüchtlinge uns zu besseren Nachbarn machen“), mis räägib Uue Naabruskonna algusaastatest. 2013. aastast on Napruškina dokumenteerinud kohtus asüülimenetlusi. Ta annab välja väikseid vihikuid, mis on pühendatud ühe inimese kohtuasjale (nende nimi on muudetud). Projekti eesmärk on luua arhiiv, mis aitaks põgenikel oma kohtuprotsessiks valmistuda. Vihikud leiab veebist https://refugees­library.wordpress.com/

Kuidas sai Uue Naabruskonna ettevõtmine alguse?

Alustasin tegelikult kaks korda. 2013. aasta suvel avati Moabiti linnajaos põgenike hädamajutuskeskus, üks esimesi Berliinis. Ma elan Moabitis ning see majutuskoht avati põhimõtteliselt minu koduukse ees. Teiseks hakkasin käima kohtus asüüliprotsesse vaatamas. Need on avalikud protsessid, igaüks võib minna kohtuistungile. Tookord ei teinud seda eriti keegi, avalikkus ei olnud sellest teadlikki.

Minu kunstiprojektid ei teki enamasti näituseruumis, vaid väljaspool seda koos tavaliste inimestega. Minu kunstipraktika kontekstis oli see üsna ootuspärane, et otsustasin põgenikega töötama hakata. Mul juhtus olema produktsiooniraha, et teha üks näitus Stuttgardis. Ütlesin näituse kuraatorile, et tahan avada põgenike majutus­keskuses kunstistuudio. Nii see algas. Mul ei olnud alguses pikaajalisi plaane, lihtsalt reageerisin olukorrale. Ma käisin majutuskeskuses, rääkisin sealsete inimestega ja mõistsin, et tuleb midagi teha. Hakkasin seal käima iga päev. Huvi kunstistuudio vastu oli väga suur. Varsti sain aru, et ei saa sellega üksi hakkama. Paari nädalaga moodustus väike rühm inimesi, kes hakkas stuudio programmi koostama.

Kuidas arenes sellest stuudiost iseseisev kunstiruum?

Me käisime viis korda nädalas majutuskeskuses ja pakkusime mitmekülgse programmi. Ühel hetkel ei saanud me enam seal edasi tegutseda, sest tekkis konflikt juhtkonnaga. Majutuskeskust juhtis üks erafirma. Me hakkasime avalikustama puudujääke nende tegevuses: duširuumis ei olnud sooja vett, toad olid ülerahvastatud, lapsed ei tohtinud õues mängida, WCd olid lukus ja mõned inimesed ei saanud kööki kasutada. Samal ajal sai see firma riigilt palju raha. Me viisime selle küsimuse poliiti­lisele tasandile ja saime asja niikaugele, et ministeeerium hakkas majutuskohtadesse kontrollkülaskäike tegema ning uurima, kas keskusi juhtivad firmad täidavad lepingutingimusi. Tagajärjeks oli, et Moabiti majutuskeskus kehtestas meile sisenemiskeelu ega lubanud meil seal enam edasi tegutseda. Pidime otsima uue koha ja esialgu saime ühes lähikonna baaris oma programmi läbi viia. 2015. aasta kevadel otsustasime üürida oma ruumid. See osutus väga ettenägelikuks otsuseks. Leidsime ühe suure ruumi, mis oli kümme aastat tühjalt seisnud ja väga halvas seisus. Remontisime selle ära, meid oli toona juba umbes sada inimest. Mõned imestasid, milleks nii suur ruum. Aga paari kuu pärast saabusid põgenikud Süüriast. Oma esimesed üritused tegime juba siis, kui remont oli veel pooleli. See oli õnnelik kokkusattumus: olime valmis, kui põgenikud 2015. aasta suvel suuremal hulgal Berliini jõudsid.

Milline on selle kunstiruumi kon­tseptsioon?

2015. aastal suvel tekkis palju algatusi eesmärgiga põgenikke aidata. Paljud neist on nüüdseks laiali lagunenud. „Aitame põgenikke“ ei ole pikas perspektiivis kuigi tõhus kontseptsioon, kui eesmärk on teha midagi põgenikega koos. Tegutseme põhimõttel, et me ei aita, vaid õpime üksteiselt. Oleme pühendunud, kuid mitte põgenikele, vaid toimetame nendega koos. Teiseks otsustasime jääda sõltumatuks ja tegutseda riigi rahata, et saaksime olla kriitilised ja poliitiliselt aktiivsed. Me tahame olla võimelised kiiresti reageerima, kuid see pole projektitaotluste režiimis võimalik. Kolmandaks otsustasime, et kunst mängib meie tegevuses keskset rolli. Meil on palju tööformaate. Ma nimetan neid vastumeelselt projektideks, kuna projektil on algus ja lõpp. Meie töötame ideedega, mida aegamööda edasi arendame ning jätame kõrvale alles siis, kui nende vastu raugeb huvi.

Me oleme välja arendanud alternatiivse kunstikooli ja korraldanud laiapõhjalise kultuuriprogrammi. Aja jooksul on meist endastki saanud kultuuriloojad: anname välja raamatuid, loome muusikat, lavastusi ja visuaalkultuuri ning see on meile väga tähtis. Sel­line kultuuriloome koht toob professionaalid kokku asjaarmastajatega, suhtlus on mõlemale poolele erakordselt tähtis. Meie formaadid on võimalikult madala lävega, et igaüks saaks kaasa teha. Mõned inimesed arvavad, et nad ei tea, mis on kunst. Meie püüame neile näidata, et see on miski, mida nad oskavad ise ka teha, ja püüame neid selleks julgustada. Kasutame kunsti ka selleks, et põgenikud hakkaksid enda eest seisma. On statistiline tõsiasi, et põgenikud ei saa avalikus ruumis peaaegu kunagi sõna. Alati räägitakse nende eest, olgu positiivses või negatiivses võtmes. Me tahame seda võimudünaamikat muuta. Kunst pakub selleks hea võimaluse, kuna selle kaudu saab kiiresti ühiskonnaga suhelda ja mõju avaldada.

Palun too kasutusel formaatide kohta paar näidet.

Meil on oma kirjastus, kus avaldame mitmekeelseid trükiseid, mille autoriteks on lapsed või täiskasvanud, kes kirjutavad tekstid ja joonistavad ka pildid. Korraldame üritusi, kus neid trükiseid esitletakse ja ette kantakse. Need on alati väga populaarsed.

Sel aastal hakkasime korraldama kirjandusõhtuid. Saime aru, et meie ruumiga seotud põgenikud ei läheks mingil juhul Berliini kirjandusfestivalile, barjäär on selleks liiga kõrge. Nad ei läheks ka kunstimuuseumisse näitust vaatama. Kultuuriruumid on väga elitaarsed. Meie kultuuriüritused toimuvad võrdsemas õhkkonnas, ilma aukartuse ja kontakti­hirmuta. Ometi käivad meie juures esinemas samad autorid, kes esinevad rahvusvahelistel kirjandusfestivalidel. Põgenikud tunnevad nende vastu suurt huvi, me tõlgime kirjanike esinemised mitmesse keelde, esitatakse palju küsimusi, toimub aktiivne mõttevahetus.

Eelmisel suvel trükkisime plakateid ja levitasime neid kogu Berliinis. Parlamendivalimiste ajal seadsime üles oma valimisjaoskonna, kus kõik tohtisid valida. Seda aktsiooni saatis ka meediakampaania. Saksamaal elab üle kümne miljoni inimese, kellel pole Saksa kodakondsust ja seetõttu ka valimisõigust. Me tahtsime algatada arutelu, et kodakondsuspõhine valimissüsteem on ajale jalgu jäänud. Me teeme palju aktsioone. Kui esitleme neid oma kunstiruumis ja ühismeedias, siis jõuame juba väga paljude inimesteni. Meie auditoorium on palju suurem kui näiteks kunstinäitustel.

Teie programm ei piirdu ainult kultuuritegevusega. Osalt sõltub see põgenike praktilistest vajadustest, iganädalasse kavva kuulub ka keeleõpe ja õigusnõustamine. Samuti toetate töökoha või õppimisvõimaluste otsimist.

Oleme suur kogukond, kus täiesti erineva taustaga inimesed kokku saavad ja üksteist tundma õpivad. See on kõige alus. Meile on madal lävepakk väga oluline, et inimesed söandaksid meie juurde üldse tulla. Üks meie keskseid ettevõtmisi on saksa keele kohvik. See toimub kolm korda nädalas ja oleme seda korraldanud juba viis aastat, päris esimestest kuudest alates. Keelekohviku meetodiks on vestlusgrupid, seal ei ole õpetajat, kes klassi ees seisab. Vestlusgruppe juhivad need, kes oskavad saksa keelt teistest paremini. Nii lihtne see ongi. Seda võivad teha ka põgenikud ise, kes juba saksa keelt oskavad. Samal ajal on saksa keele õppimine ettekääne, mille käigus juhtub vestlusgruppides ka muid asju: saadakse tuttavaks ja vesteldakse omavahel. See on esimene samm. Sealt edasi on kunstile ja kultuurile orienteeritud ettevõtmised väga olulised, sest nende najal areneb suhtlus edasi, kuni sellest tekib midagi uut.

Kas sa tead või jälgid ka teisi samalaadseid ettevõtmisi?

Sageli on need algatused teoreetilised. Nende keskmes on ehk paar sümboolset aktsiooni, mis on kindlasti väga tähtsad, aga need ei põhine igapäevasel suhtlusel põgenikega. Või on tegemist lühiajaliste ettevõtmistega, mis saavad projektirahastuse lõppemisega läbi. Ma olen muutunud projektirahastuse suhtes väga kriitiliseks, kuna selle taotlemine on töömahukas, kuid rahastuskriteeriumid on sageli jäigad. Meie energia kulub mujale. Seal, kus käsitletakse kunsti emantsipatoorse praktikana, kulub selle tegemiseks palju aega ja energiat. Väikeste ettevõtmiste puhul käib projektikirjutamine üle jõu.

Kui palju inimesi teie algatuses kaasa teeb?

Saksa keele kohviku läbiviimiseks on igal õhtul vaja umbes 15–30 inimest. Veel on meil õigusnõustajad, kirjandusõhtute korraldajad jne. Loomulikult ei tegutse kõik inimesed iga päev: mõned teevad kaks korda nädalas midagi, teised korra kuus. Umbes sajal inimesel on ruumide võtmed.

Inimesed vahelduvad üsna kiiresti. Berliin on linn, mis on alati muutumises: kolitakse mujale, minnakse õppima, põgenikke paigutatakse sageli ümber teistele liidumaadele. Mõned on siiski meie ettevõtmises aktiivselt kaasa löönud algusest peale. Igal õhtul koguneb meie ruumidesse umbes sada inimest. Ma pole kunagi proovinud kokku lugeda, aga meie juurest on läbi käinud väga palju inimesi.

Kui paljud nendest, kes teie programmi ette valmistavad ja läbi viivad, on ise põgenikud?

Päris paljud. Alguses see nii ei olnud, aga aastatega on nende arv kasvanud. Põgenike aktiivsust pole lihtne saavutada, selleks peab kaua tööd tegema.

Kui põgenikud esimest korda meie juurde tulevad, arvavad nad vahel, et tegu on rahvaülikooliga. Nad on meie aadressi kuskilt kuulnud ega tea päris täpselt, mis koht see on. Selgitame siis, et see on kogukonnaruum. Keegi meist ei tee siin palgatööd. Meie ei koosta programmi ega valmista seda ette, vaid igaüks peab ise kaasa lööma. Seda on lihtne öelda, aga raske teha. Minu meelest oleme juba päris palju saavutanud, kui inimesed näevad, et teeme asju teistmoodi. Aegamööda satub nende sekka inimesi, kellele see meeldib ja kes soovivad ise ka kaasa lüüa.

Kuidas on Uus Naabruskond mõjutanud sinu identiteeti kunstnikuna? Sa tegutsed kunsti vahenditega väljaspool institutsionaalseid kunstiruume. Seetõttu on sul jäänud viimastel aastatel näitustel osalemiseks vähem aega. Olen märganud, et põgenikega töötamine muudab sageli kunstnike tegutsemislaadi: esiplaanile kerkivad pakilised küsimused, mis ei pruugi alati olla kunstiga seotud. Ka kunstiväli võib vahel tõrjuvalt reageerida. Küllap oled isegi kuulnud etteheidet „see pole enam kunst, vaid sotsiaaltöö“. Kas mõtled vahel nendele küsimustele?

Minu viimaste aastate kogemus on olnud väga mitmekesine ja jätnud minusse sügava jälje. Kunstnikuna olen palju edasi arenenud.

Olen kunstiinstitutsioonide suhtes nüüd palju kriitilisem. Ma ei näe, et institutsionaalsel väljal oleks viimaste aastate jooksul palju muutunud. Institutsioonide tegevusvõimalused on suured, kuid neid ei kasutata. Kunstiväli pole endale uusi tegevusruume loonud ning kunstiinstitutsioonid pole siiani välja mõelnud, kuidas praeguses olukorras poliitiliselt toimida. Poliitilistele kunstnikele on institutsioonide reflek­siooniruum hakanud kitsaks jääma. Kuna poliitiline olukord on väga terav, tuleb tegutseda.

Ma ei pea oma ülesandeks institutsioonidele lahendusi leida. Arvan, et nad peavad seda ise tegema üheskoos kunstnikega. Minu meelest ei toimu institutsionaalsetes ruumides õieti midagi. Eelistan olla seal, kus midagi toimub, kus ma saan panustada ja ise midagi õppida. See on põnevam.