Jüri Allik: „Olen veendunud, et bibliomeetria osakaal teadusliku pädevuse hindamisel tõuseb tulevikus veel tähtsamale kohale.“
Denis Côté: „Filmitegija peab välja töötama isikupärase maailma nägemise viisi. Jääb mulje, et filmikoolist ei saagi midagi üllatavat tulla.“
Loo jutustamise, kehaliste kujundite, esemete ja muusika kaudu vaadeldakse Eesti ja Soome lähiajaloo motiive.
Aare Pilv julgustab lugejat kuulatama iseend ning astuma seeläbi vastu paratamatusele.
Endla teatri „Säärase mulgi“ viib Koidula aegadesse tagasi kas või lavastuslik otsus panna kõiki naisrolle – sealhulgas lehma ja kana – mängima mehed.
Kuba Snopek: „Paigal ei pea alati olema universaalne väärtus, kultuur on oluline kohalikul tasandil.”
Mihkel Ilusa Hobusepea näitus on võimalik algus vestlusele, mis võiks areneda maalikunsti meediumit ja elu mõtet lahkavaks filosoofiliseks aruteluks.
„Nurjatu saar“ on kohaspetsiifiline teos, milles tuuakse pidevalt esile Saaremaa looduse ilu oma kadakate, floora ja faunaga.
Eesti, Läti ja Leedu naissoost kirjanike turnee tõstatas küsimuse, kes või mis on balti naiskirjanik.
„Mägede hääle“ suurejooneline kava koondas 50 esinejat seitsmest riigist, seltskond oli meeldiv ja ühtki näljasurma ei registreeritud.
Aare Pilv: „Kirjutamine on mustrite väljapuhastamise viis. Mingi selguse ja täpsuse tunne on vist see, mida taotlen – olla kuidagi klaar ja läbipaistev. Ja kui ise oled selline, siis ka maailm tundub sellisena.“
Eluviis muutub ning see peab väljenduma ka ehitatud keskkonnas ja eluruumides.
Šihāb ad-Dīn Yaḥya Suhrawardī tekstide kaudu on eesti lugejale antud võimalus osa saada islami müstika alustaladest.
Marten Esko: „Me ei tea, kuhu jõuda soovime, võime küll aimata, sest see sõltub meist ainult osaliselt, aga teame, kuidas sinna jõuda ja selleks jätkame ka tegevust.“