Kohvrid ja toolid

Loo jutustamise, kehaliste kujundite, esemete ja muusika kaudu vaadeldakse Eesti ja Soome lähiajaloo motiive.

ANNEMARI PARMAKSON

Musta Kasti „Kaksismaa/Kaksoismaa“, autor ja dramaturg-lavastaja Anni Mikkelsson, kunstnik Kristel Maamägi, valguskunstnik Mari-Riin Villemsoo, koreograaf Suvi Kemppainen. Mängivad Heidi Ajanto, Kaija M. Kalvet, Hennariikka Laaksola, Birgit Landberg, Liina Leinberg, Laura Niils, Mihkel Kallaste, Karl Edgar Tammi, Vera Veiskola, Jonnakaisa Risto ja Paavo Kääriäinen. Esietendus 21. VI Eesti Rahva Muuseumi viinaköögis.

Idee, et Eesti võiks kuuluda mõne suurema riigiga kokku ja eksisteerida koondava riiginimetuse all, tundub aprioorselt halvaendeline. Siiski, kui kujutleda selles utoopias paariliseks Soome, ei paista mõte enam nii peletav. Kümnete tuhandete eestlaste elus ja tegevuses on Eesti ja Soome juba põimunudki hargmaiseks. Kahe riigi teatritegijate koostöös sündinud „Kaksismaa“ on omalaadne uurimus selle nähtuse taustast.

Autor-lavastaja Anni Mikkelsson ja soome-eesti trupp käsitlevad päeva­kohast teemat valdavalt mineviku kaudu. Lavastuse tutvustuses viidatakse riikide ühinemise idee lätetele, mis asuvad esimese üldlaulupeo ajas ja Eesti Vabariigi loomise eelsetes aastates. Otsese loo jutustamise, kehaliste kujundite, esemete ja muusika kaudu vaadeldakse Eesti ja Soome lähiajaloo motiive. Seejuures ei postuleerita nende ajaloo erinevust ega osundata ka liigselgitavalt (nt sõja-) kogemuste mõningale sarnasusele või universaalsusele. Jutustatuna, laulduna või isegi lausumata, keha­mälus esivanematelt lastele kanduvatele lugudele näidatakse tuginevat meie olemine ja identiteet. Lihtne, kuid ilus ja mõjus kujutus põlvkondade sidemest on stseen, kui hallpead pärast viimast kätepesu oma noorte hoolitsejate juurest vaikselt taanduvad. Kui jääda kuulatama, on aga nende sõnu ja lugusid kõik tuulehood täis.

Kõrvuti on liikumise-rändamise-lahkumise ja jäämise-püsimise teemad, mis avaldub ka peamiselt kohvritest ja toolidest lavakujunduses.

Gabriela Liivamägi

Suure osa Kaksismaa territooriumist moodustavad kahtlemata laeva­tekid. Etnodisko saatel pannakse proovile, kumb naabritest on sitkem tantsulõvi. Ehkki öine laevamelu on paljudele eestlastele ja soomlastele (olnud) see traditsiooniline tunnel, mis üle mere viib, paneb see stseen lavastuse muidu vaheldusrikka liikumise siiski eba­proportsionaalselt kauaks pausile. Teisalt on see peatus mingis mõttes tere­tulnud, kuivõrd teemakohaseid mõtteid ja lavastusideid näib tegijatel olevat olnud palju ning kohati läheb mulje kaootiliseks. Kõrvuti on liikumise-rända­mise-lahkumise ja jäämise-püsimise teemad, mis avaldub ka peamiselt kohvritest ja toolidest lavakujunduses (kunstnik Kristel Maamägi).

Juurte ja olnu tundmise tähtsustamise juures tekib aga lavastuse peateemast lähtudes küsimus: mis on laval olevate noorte endi (ja ka minu) generatsiooni kogemuses see, mis seob Eestit Soomega? Eelmiste põlvede pärandatust siiski ei piisa ja laevadisko hiilgeajad eestlastele tunduvad ka jäävat pigem aega, millal (või põlvkondadele, kellel) Soome või üldse kuhugi reisimine oli erakordne sündmus. Õllevankrid, millest Kaksismaa rahvalaulus Soome silda ehitatakse, pole samuti kuigi värske ja kaalukas sümbol. Praegustele noortele on maailm lahti igale poole, seetõttu ei ole ilmselge, miks nad peaksid tundma just põhjanaabritega erilist lähedust.

See, kas tantsupõrandal on vastupidavam eestlane või soomlane, lavastusest ei selgugi, kuna kahe kangema tantsija (Jonnakaisa Risto ja Liina Leinberg) vahel areneb esiti häbelik vestlus. Armastuskirjalaadsetes monoloogides tunnistatakse vastastikku oma erinevusi, sarnasusi, seniseid eksiarvamusi ja ühise tuleviku soovi. Eesti ja Soome kui armastajate kujutamisega just kahe naisena hoidutakse soostereotüüpidest tulenevatest jõujoontest ja konnotatsioonidest, mis paraku mehe ja naise puhul oleksid kaasa tulnud, samuti mõjub nende suudlus laval deklaratsioonina.

Tuumakas monoloogide stseen oleks sobinud eelnema lavastust lõpetavale Kaksismaa laulule. Kaksismaad kui üksteise lugude kuulamise ja mõista püüdmise kujundit seletav pöördumine publiku poole oli aga täiesti üleliigne puust ette tegemine. Samalaadseid üliselgesõnalisi lõppe on olnud ka mitmes Musta Kasti varasemas lavastuses, seejuures eri lavastajate töödes. Selle taga tundub olevat ebakindlus oma kunstiliste valikute õigsuses ja põhjendatuses ja/või on see vanamoelisest lasteteatrist mingil viisil külge jäänud taak. Nii või teisiti jätab tüütu mulje see, kui vaataja tõlgendusvõimet alahinnatakse.

Lavastusest jääb siiski enim kõrva ühes monoloogidest kõlanud sõnum ja kujutlus, et Soome ja Eesti, kahe iseseisva ühine ruum pole sissepoole sulgunud, vaid sõbralikult avatud ka võõraste vastuvõtuks. Eesti puhul on see praegu mitmeti pigem soov­mõtlemine kui tegelikkus, kuid ehk ongi püüdlemine selles stseenis väljendatud väärtuste – koostöö, võrdsuse, avatuse – poole selleks, mis praegusi noori eestlasi ja soomlasi ühendab. Nagu samuti lavastuses, ehkki teises kontekstis kõlavas vendade Urbide laulus: „See pole ju nii, kuulen, lausuvad kellegi huuled, kuid nõnda see olema peab ja nii olema saab.“