Aivar Mäe: „Ma joondun autokraatia järgi: kui ma vastutama pean, siis pean ma ka teadma, mis toimub.“
Maarja Vaino: „On kuidagi piinlik, et nendest inimestest, kes on tohutul määral loonud eesti identiteeti, millele me toetume, ei hoolita enam.“
Teatrijuht võib olla vähem või rohkem karismaatiline, diktaator või rahvamees, aga ta ei tohi olla oma töötajatele kauge ja kättesaamatu.
Don Alfonsol on kiire naise ja laste juurde, Panama paberite jaoks ei ole tal aega.
Distsipliin, avalikkus ja näitus
Professor Hanne Andersen: „Iga uus teadusametnike põlvkond avastab ikka ja jälle uuesti interdistsiplinaarsuse kui kõikvõimsa vahendi.“
Aleksandr Stroganovi tekst ja Eili Neuhausi lavaversioon sellest on programmiliselt anti-eluloonäidend, protestiavaldus pealiskaudsete või isiklikke arveid klaarivate, legende pisendavate biograafiate vastu.
Eesti Teaduste Akadeemia püüab hoida selget piiri nõustamise ja lobitöö vahel ning esitada üksnes sisuliselt põhjendatud arvamusi.
Praegu tuleb ju välja, et normaalne on äri ajada kasumit maksimeerides ilma sotsiaalseid kulusid kandmata – oligarh saab rikkamaks, ühiskond jääb vaesemaks.
1970ndate lõpu ja 1980ndate algupoole Tartu alternatiivse kunstivälja looja
Raamatukogu e-raamatute laenutusteenus on kallis, kuid teenuse pakkumata jätmine läheb kokkuvõttes riigile veel kallimaks.
Ryusuke Nanki: „Jaapani aed ja Jaapani maiustused on sarnased: piiratud materjalid, abstraktne kogemus.“
Lavastuselt „Olga, Irina ja mina“ ei pea kartma mingeid vihmarlikke veidrusi – kõik on üldinimlik ja liigutav.
Tiit Pääsuke: „Minu nooruses täideti lünki meie kunsti katkestatuse tõttu, nüüd on see aga loogiline täiendus, edasiarendamine.“
Valgustusajastust alates on mõistetud raamatukogu mitte ainult teadmiste konserveerimise, vaid ka loomise kohana.
Miguel de Unamuno „Kaks ema“ on väga lavaline proosateos, kuna annab kõigile nn suurtele teemadele psühholoogiliselt kandva dramaturgilise vormi.
Õiges väikelinlikus mõõtkavas puuduvad kunstlikud teljed, rõhutatud vaated harjumuslikele (loodus)objektidele, uus ehitusjoon ja katuse kaldenurgad.
Kolhoosiarhitektuur ei ole kõrgelt hinnatud pärand ega väärtustatud mälestus nagu mõisaaegne ehituskunst.
Panama paberid
Kuidas vahendada tühja ruumi?
Eesti võiks e-raamatute laenutamises haarata ohjad
Raamatukogu kui teadusasutus
Mõisa härrastemajast kolhoosi keskusehooneni
Jaapani animatsiooni festival JAFF
Maailmavalu perepsühholoogiline vundament
„Nature Morte“ ja „Mirror“ – kaks uut autoriplaati
XXXII Uno Naissoo heliloominguvõistlus
„Minu põsk sinu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelile“