Eesti kultuuriajakirjanduse valdavaks koha- ja ajamääruseks on „siin ja praegu“. Sellest, mis oli ja tuleb, suurt juttu ei tehta.
Kunstniku- ja kirjanikupalk on ad hoc plaaster, mitte süsteemne lahendus.
Maarja Oviir-Neivelt: „Kõige rohkem kahju teeb meile enda marginaliseerimine ja kultuurilise alaväärsustunde tekitamine.“
XXI sajandi varemetekäsitlus ei piirdu enam sugugi ainult antiikse ja keskaegse ehituskunsti jäänustega.
Uued Eesti animafilmid „Animated Dreams’il“
Lauri Sommer: „Enamik inimesi on juba nii seatud, et ilma sisemiste kriisideta pole edasiminekut.“
Sugu on sotsiaalne kontseptsioon, seda ei määra ükski kromosoom.
Maastikuarhitektuuri tuleb käsitada kui proovikivi, sest selle raamistik muutub lakkamatult.
Õed Tiina ja Mai Sööt on suutnud leida värske lähenemise, kuidas tuua publikuni pärisinimeste päriselu.
Bruno Kreisky Forumi feminismikonverentsi ajendas veendumus, et Ida-Euroopa naiste sotsialismijärgsest ühiskogemusest on liiga vähe räägitud.
Kas tõesti ei aita erisuguste teemade teadvustamine kaasa sellele, et paremini mõista, vaid lihtsalt lisab objekte, keda mitte mõista?
Kui Karlova teatri variant Romeo ja Julia vanaduspäevade loost on humoorikas ja kerge, siis Eesti Draamateatris on astutud melodraama libedale teele.
Mõtted pärast 16. oktoobril toimunud strateegiliste maavarade konverentsi
Ida-Virumaal ootab paarkümmend tehismäge nutikaid mõtteid.
Eesti kunsti praegune uks maailma on pigem Ida-Euroopa kui Põhjamaad.
Vaatamata dokiajalugu läbivale lustakale mängulisusele pole see kultuurivald vabanenud tegelikkusega tõsiteaduslikus läbikäimises olija oreoolist.
Luuleprõmmu Euroopa meistrivõistlusel astub võistlustulle Merily Porovart.
Atmosfäärikas ja meisterlik „Figaro pulm“ Berliinis
Neeme Lopp ja Marek Tamm: Barthes aimas fotograafia buumi ette, kirjutades: „Kõik muutub piltideks; muud peale piltide ei toodeta, tarbita ega ole ka olemas.“
Maria Faust: „Minu helikeel on praegu jazzis toimuvaga võrreldes muidugi üliromantiline.“