Fausti ohvriand hingedeajal

Maria Faust: „Minu helikeel on praegu jazzis toimuvaga võrreldes muidugi üliromantiline.“

Marje Ingel

Mullu Taanis kaks aasta muusikaauhinda võitnud Maria Faust juhatab tänavusel muusikaauhindade üleandmise üritusel Taani Raadio bigbändi.

Mullu Taanis kaks aasta muusikaauhinda võitnud Maria Faust juhatab tänavusel muusikaauhindade üleandmise üritusel Taani Raadio bigbändi.

Maarit Kytöharju

Eesti saksofonist ja helilooja Maria Faust võitis 2014. aastal Taani muusikaauhindade jaotamisel aasta jazzihelilooja ning aasta stiilideülese (crossover) albumi tiitli. Sealtpeale on tema tuntus jazzimaailmas kasvanud ning esinemiskutseid Euroopa festivalidele on tulnud ridamisi.

„Tampere Jazz Happening’i“ kavas oli Maria Fausti „Sacrum facere“ hingedepäeva eelõhtul. Istusin saalis ja kuulasin ega püüdnudki pisaraid tagasi hoida. Ühel hetkel need lihtsalt hakkasid voolama, sest kurbus tundus olevat muusikasse sisse kirjutatud. Palade vahel tutvustas Maria Faust ennast ja oma immigrantidest koosnevat bändi ning tõi esile põhjuse, miks albumi „Sacrum facere“ muusika sündis: ta tundis, et on kaotamas oma kodumaad ja väljendas seda oma loomingus. Siiski polnud see üksnes eemalolija koduigatsus ja hirm kaotada sidet sünnimaaga, vaid ka taju, et Eesti on mingis mõttes ise ennast kaotamas – oma kultuuri, vaimsust … Eesti oleks justkui seest tühi või tühjust, tühisust täis.

Küsisin Marialt pärast kontserti, millest ta seda muusikat kirjutama hakates lähtus. Milline oli kõige esimene komponent, kas emotsioon või näiteks teadmine, et seal peab kindlasti olema kannel või tuleb regivärssi kasutada?

Maria Faust: Algkomponent oli puhas kurbus, just sellest ma lähtusin. Ja ohverduse temaatika. Mulle tundub, et eestlased ja soomeugrilased üldse ohverdavad ennast liiga kergesti ükskõik mille heaks, valitsuste ja mis tahes asja nimel. Valitsused, suurtootjad ja teised omakorda ei kõhkle inimeste vabadusi ja õigusi ohverdamast, kui selleks võimalus tekib. „Sacrum facere“ kurbus tuleb ka pühapaikade kadumisest ja üldse pühaduse kadumisest.

Ma arvan, et üks omadus, mille poolest minu looming eristub paljude teiste praeguste autorite omast, on üliemotsionaalsus, mida ma väljendan võimalikult väheste vahenditega. See ei ole tekkinud üleöö – olen juba kaua mõelnud, kuidas sellega kuulajaid nakatada. Üks näide on „Sacrum facere“ nimilugu, kus on kasutatud rahvalaulu „Maga, maga, Matsikene“. Minu tajumuses on see leinalugu ja mul on emotsionaalselt ääretult raske seda mängida. Püüan seda harva kavva võtta, näiteks eelmisel kolmel kontserdil me seda ei mänginud ja täna ma laval jälle tundsin, kui raskelt see lugu rõhub. Ilmselt järgmisel kontserdil jääb see jälle vahele.

Oled sa jälginud, kuidas publik, kes pole eesti kultuuriga kursis, seda muusikat vastu võtab?

Neile mõjub see samamoodi. Absoluutselt igal pool ja igal kontserdil näen ma, et inimesed nutavad. Kuulaja eelteadmistest või nende puudumisest olenemata tuleb see emotsionaalsus muusikas esile.

Ma ei püüa muidugi nimme kuulajaid nutma ajada, pigem tahaks nad naerma panna, sest ma olen ju ikkagi kloun! Aga selles ongi minu skisofreenilisus, et mu nägu nutab ja naerab korraga – nagu teatrimaskil. Olen alati teadnud, et dramaatilisust on mulle antud, ja seda tuleb ära kasutada.

Minu helikeel on praegu jazzis toimuvaga võrreldes muidugi üliromantiline, selle plaadi puhul siis rahvusromantiline. Võib-olla tekitab see nüüdisjazzi kuulajais võõristust, aga võib-olla on see eristumine hoopis minu trump.

Ütlesid, et sinu esimene impulss oli emotsioon. Aga kuidas sa selle muusikasse panid? Kas otsisid spetsiaalselt eestilikku kõla? Kui vastus on jaatav, siis kust sa selle kõla leidsid?

„Sacrum facere“ lood polnud mõeldud regilaulu kopeerimise või isegi töötlemisena, regilaulust võtsin ma pigem hingamise ja rõhud, samuti loitsimised. Muusika kirjutamiseks häälestudes käisin ma Lõuna-Eesti hiites puid kuulamas ja lindistasin lehtede värisemist. Lehtede laperdamist panin muusikasse päris palju (see väljendub kas või selles, et pillid ei tule ühekorraga sisse), samuti kiikede õõtsumist ja kriuksumist. Seda õõtset on muusikas selgesti kuulda.

Sacrum facere“ eest said tänavustest Taani muusikaauhindadest endale koguni kaks. Kas tunnustus on sinu elu mingil moel muutnud, mõne ukse avanud, rohkem teoste tellimusi toonud?

Väga palju on muutunud. Kummalisel kombel pole tellimusi ja esinemiskutseid tulnud mitte Taanist ega ka Eestist, vaid väljastpoolt, üle maailma. Taanis olen ma sel aastal andnud ainult kolm kontserti. Novembri lõpus seisab mul küll ees austav ülesanne juhatada Taani Raadio bigbändi Taani muusikaauhindade üleandmise üritusel, kirjutan neile spetsiaalselt selleks puhuks teose.

Kui tellimusteosed kõrvale jätta, siis millises suunas su looming liigub?

Olen mõelnud, et „Maria Faust Jazz Catastrophe“ ja „Sacrum facere“ on triloogia osad. Kolmas osa on „Deus ex machina“ ja see on laevamootoritest, suurte naftatankerite mootoritest.

See kõlab väga intrigeerivalt! Kuidas mootorid ja muusika kokku käivad?

Ma tean, et see kõlab jaburalt. Kustas Kikerpuu defineeris kunagi, et muusika on see, mille helilaine on korrapärane. Ta muidugi ei osanud arvata, et iga mootori töötamise helilaine on samuti korrapärane. Nii et selle definitsiooni järgi võiks ka mootorite mürina puhul olla tegu muusikaga.

Milliseid instrumente sa selle mootorite muusika jaoks kasutad?

Seda ma veel ei tea. Praegu ainult istun ja loen iga päev laevamootorite kohta. Võib-olla tulevad mängu ülimadalad helisagedused, mille heli sa ei kuule, vaid ainult tunned oma kehaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht