Jan Kaus loeb ja kirjutab palju, seetõttu on ka loomulik, et ta mõnikord loeb (ja kirjutab) ka pisut mööda. Viimati ilmus temalt kirjutis “Lugemine: diskursus, kuid mitte kord?” (Sirp 3. II 2006), mis käsitles lugemist ja kirjutamist, aga ka kahe kirjutamise, kriitika ja belletristika vahekorda. Selles oli üks lause: “Toomas…
(Toomas Boltowsky, “Tõlkeraamatute häda ja viletsus”, Sirp 3. II 2006)
Eelmise Sirbi tagakaanel muretses Veiko Märka meie olümpiaraamatute pärast: praegused tehakse liiga kiiresti ja seetõttu pole neil meie kultuuri- ja spordikirjanduse ruumi midagi juurde anda. Positiivse näitena meenutab ta sporti tundvaid ja hea kirjandusliku stiiliga autoreid nagu Aleksander Antson, Valter Heuer ja Paavo Kivine.
Veiko Märka arvab tänaste kesiste tekstide…
Eesti Riiklik Nukuteater langetab leinas pea. Lahkunud on teatri kauaaegseim töötaja, nukumeister Malle Paumann. 13. märtsil oleks Malle Paumannil täitunud Eesti Riiklikus Nukuteatris 48 tööaastat.
Kõige paremini iseloomustavad Mallet sõnad NUKKUDE EMA. Pea viis aastakümmet oli ta emaks vähemalt kolmele tuhandele nukule, sõrmepikkustest kuni mitmemeetristeni. Buratinolegi valmistas Malle kümneid kostüüme…
Elleri-nimelise Tartu muusikakooli peret tabas ootamatu kaotus: 22. veebruaril suri kooli kauaaegne pedagoog Aime Karm. Veel eelmisel nädalal käis Aime koolis pidunädala kontsertidel, loengutel, kogus muljeid, pidas plaane…
Aime Karm on üks legendaarseid isiksusi Tartu muusikakooli ajaloos. Lõpetanud 1943. aastal Tartu Õpetajate Seminari, oli ta 1936 – 1944 ka Tartu Kõrgema Muusikakooli…
Eesti teater langetab pea, lahkunud on näitleja ja legendaarne trupijuht Kalev Tammin. Eriti valus on see kaotus Tallinna Linnateatrile, sest just sellele teatrile pühendas ta kogu oma elu. Kalev Tammin lõpetas 1965. aastal TRK lavakunstikateedri II lennu, mille baasil asutati Eesti Riiklik Noorsooteater. Esimesed kümme aastat oli Kalev Tammin näitlejapalgal…
Meie hulgas ei ole enam andekat ja vitaalset kunstnikku Elmar Kella. Elmar Kell nimetati Telemajas “butafooriks” 1. aprillil 1956. aastal. See tähendas kõikide kunsti valdkondadega tegelemist, millega Eesti Televisioon tollal tutvust tegi. Õppinud küll Tallinna Rakenduskunstikoolis ja Riiklikus Rakenduskunsti Instituudis aastail 1943 – 1950 ja töötanud 1950. ja 51. aastal…
Näitleja mängis ühe lavastuse umbes kümnendat etendust. Suurt jõudu ja tundlikkust nõudvat rolli. Mängis oma võimiste täies mahus. Hommikul lavastaja helistab ja küsib: kuidas eilne etendus oli? Näitleja vastab: ma ei tea. Mõne hetke pärast lisab: publik kuulas. Ja see on kõik, mida näitleja oma mängu kohta oskab öelda. Ja…
Lavastaja kontseptsioon ei anna näitlejatele armu.
Sõnalavastuse alal
Žürii: esinaine Reet Neimar, Mari-Liis Küla, Ene Paaver, Pille-Riin Purje, Liina Jääts, Madis Kolk.
Ehk polegi kaduvik päris kaduv?
Ma loodan väga, et juba sel sügisel jõuavad Eesti koolidesse uued aabitsad, kus a-tähte õpetatakse lausega “Andrus Ansip – Aatomi Alistaja”. Minimaalselt seda on Ansipi allkiri Leedusse uue tuumaelektrijaama rajamise kavatsuste protokollil küll väärt.
Üha enam nihkuvad esiplaanile ohud, mida asjaosalised ise ei näe ega tunne
Orgaanilise maailma poole
Mida peaks lastekultuur lapsele pakkuma?
Kui Tallinna linnakohus jaanuaris endise Eesti Sõltumatu Televisiooni ASi (ESTV) juhatuse liikme Rait Killandi maksupettuse süüdistuses õigeks mõistis, viskas mu teismeikka jõudnud poeg villast: “Jess! Nüüd tuleb TV1 tagasi ja hakkab jälle “Kilpkonn Kipsi lastekat” näitama!” See 90ndate lõpus TV1 programmi ilmunud tunniajane lastesaade oli heas mõttes erandlik omas ajas…
Üks vaatenurk teatrile ja noorele vaatajale
Millised võimalused on eesti kirjandusel maailmas ja Pullmani fantasy-triloogial eesti kirjailmas?
Jürgen Rooste ja Marko Martinson vestlevad “Ruudist” õhutatud teemadel.
Ehk polegi kaduvik päris kaduv?
Vahingu kirjutatust kumab läbi antipostuumne hoiak ehk soov toimida alati “praegu ja nüüd”.
“Kultuuride analüüsis” on liiga vähe küsimusi ja lahtisi teeotsi; jääb ekslik mulje, et kõik on juba läbi uuritud, paika pandud.
Palju õnne Tuglase novelliauhinna puhul.
Palju õnne Tuglase novelliauhinna puhul.
Kui eelmisel aastal kaasnes nominentide nimetamisega suurem reklaamikampaania raamatupoodides ning Eesti Päevalehtki pööras esile tõstetud raamatuile rohkem tähelepanu, siis tänavu sumbus see kõik olümpiakärasse ning ükski raamatupood pole märganud auväärse žürii (Viivi Luik, Krista Kumberg, Kersti Unt, Anneli Saro, Karl Martin Sinijärv) valitud 2005. aasta paremaid raamatuid müügi edendamiseks esile…
Berliini rahvusvaheline meediakunsti festival “Transmediale 06“ 3. – 7. II; näitus “Naeratusmasinad” Berliini kunstiakadeemias (Hanseatenweg 10) kuni 19. III.
Naiskunstnike invasioon: juhus või paratamatus?
KÄDI TALVOJA
Mis tähendus on konkreetsel poeesial ja Raul Meele loomingul tänapäeval?
Kontserdisarjas “Akadeemiline kammermuusika”: MATI MIKALAI (klaver) Kadrioru lossis 12. II.
Segerstami sümfooniate arv on juba ammu ületanud Haydni oma.
CORELLI CONSORT sarjas “Ajaloo ilu – J. S. Bach” Kadrioru lossis 19. II.
MOZARTI ooperi “LA CLEMENZA DI TITO” kontsertettekanne ARVO VOLMERI dirigeerimisel rahvusooperis Estonia 18. II.
TÕNU KÕRVITSA autoriõhtu “Kauem kui tuhat suve…”: TALLINNA KAMMERORKESTER ning Monika Mattiesen, Niklas Pokki (Soome), Virgo Veldi, Ain Agan ja Olga Kulikova RISTO JOOSTI dirigeerimisel Tallinna Metodisti kirikus 16. II, valguskunstnik Airi Eras.
56. Berliini filmifestivali auhindadest kommentaaridega.
Eestlaste rahvuslikku ajalugu kujundanud Torino olümpiamängude üheks juhtmotoks oli mäletatavasti “Celebrate humanity”, paatost ja teatavat romantilist igatsust õhkav pealkiri maailma spordielu ühele vaieldamatule tippsündmusele. Eestikeelses tõlkes “Ülistame inimest” lisandus väljendile aga aktsent, mis andis sellele ootamatult fundamentaalse humanismiusu mõõtme.Olümpia kontekstis hakkab inimene iseendast suurelt mõtlema. See on koht, kus edu…
Pariisis jagati Césare
25. veebruaril oli Pariisi Théâtre du Châtelet kohaks, kus tehti teatavaks järjekordsete Césaride laureaadid. Kõige edukamaks osutus režissöör Jacques Audiard’i krimifilm allilmaga seotud sulist, kes unistab saada hinnatud pianistiks. Menufilm “De battre mon coeur s’est arrête”, mis on muide ameeriklase James Tobacki 1978. aasta melodraama “Sõrmed” uusversioon, oli…
Kui Gia Danelia hakkas lõpetama viimast klassi, ütles ta isa: “Poiss tuleb panna kinokooli”.
Jürgen Rooste ja Marko Martinson vestlevad “Ruudist” õhutatud teemadel.
Tuleb teha selgelt vahet kaotajate ja võitjate ringkäenduse vahel: esimene on ühiskonda konsolideeriv, teine lõhestav ja hierarhiseeriv.