-
Sportlaste boikotid on harva vabatahtlikud ning sellistena pealesurutud ja ebasiirad. Väheseid vabatahtlikke boikotte, mis meelde tuleb, on seotud eesti päritolu Islandi jalgpalluri Johannes Edvaldssoniga, kes keeldus osalemist 1975. aastal olümpiamängude valikmängus Nõukogude Liidu vastu Moskvas. „NSV Liidus mängimise kohta ütlesin Islandi Jalgpalliliidus, et nii kaua kui Eesti on okupeeritud, mina Venemaal mängima ei hakka ja ei sõitnudki kaasa,” rääkis ta Päevalehele (28. VII 1993). Tema käremeelsus polnud üllatuseks: Edvaldssoni isa…
-
Nomenklatuursete mälestuste asemel pidanuks kindlasti olema rohkem teraseid, ilmekaid ja lugema kutsuvaid sõnavõtte.Mälestusteraamatus Toomas Ubast meenutab legendaarset telemeest 64 inimest eri elualadelt. Meenutab ka Voldemar Lindström üks koostajaist. Teine koostaja Gunnar Press on vahendanud Toomas Uba abikaasa ja poegade meenutused. See viimane ongi raamatu kõige väärtuslikum ja haaravam osa, kus avaldub Toomas Uba soe ja inimlik pool, tema lihtsus ja jäägitu pühendumine spordile. Väärtuslikud on ka Uba lähemate kolleegide meenutused.
-
Eelmise Sirbi tagakaanel muretses Veiko Märka meie olümpiaraamatute pärast: praegused tehakse liiga kiiresti ja seetõttu pole neil meie kultuuri- ja spordikirjanduse ruumi midagi juurde anda. Positiivse näitena meenutab ta sporti tundvaid ja hea kirjandusliku stiiliga autoreid nagu Aleksander Antson, Valter Heuer ja Paavo Kivine.
Veiko Märka arvab tänaste kesiste tekstide peapõhjuseks olevat kiirustamise. Okupatsiooniajal tehti olümpiaraamatut sageli paar-kolm aastat ja tulemus oli tüse. Selline arusaamine asjast on pealiskaudne.
