Kultuuri- ja haridusorganisatsioonid, kogu Siberi loome- ja kultuuriüldsus
leinavad sügavalt enneaegselt lahkunud kuulsat kultuuritegelast
Toomas Paul
KONTIDE KASULIKKUS
Lisandus Leo Luksi artiklile
“Eesti noorteadlased kui amatöörsportlased” (Sirp 17. märts 2006, nr 10)
Mägede taha on läinud armastatud kunstnik Olimar Kallas. Pikri lugejad jäävad teda mäletama vaimuka karikaturistina, 1970. – 1980. aastate koolilapsed seikluslike koomiksiraamatute autorina.
Kirjanik Teet Kallase vend Olimar Kallas sündis Tallinnas, õppis Tallinna 22. algkoolis, kaubanduskoolis ja merekalandustehnikumis, viimaseid kahte lõpetamata. Aastail 1953 – 1962 töötas ta Tallinna kalakombinaadis ametiühingukomitee esimehena,…
Meie seast on lahkunud Silvi Ait, kakskümmend aastat (1978 – 98) Vanemuise teatri draamatruppi ilmestanud näitlejanna.
Silvi Ait oli pärit Haapsalust, seal lõpetas ta ka 1972. aastal keskkooli. 1978. aastal sai ta näitlejadiplomi Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrist. Selle kooli 8. lennu kursusejuhendaja oli Kaarin Raid ja eredam diplomilavastus “Me otsime Vargamäed”.
Eesti rahvatantsuperet on tabanud valus kaotus: 18. märtsil lahkus rahvatantsupedagoog, tantsulooja, tantsupidude üldjuht Salme Valgemäe.
Salme Valgemäe sündis 11. augustil 1913 aastal Kõrgessaares Hiiumaal. Kodust kaasa saadud armastus rahvakunsti vastu viis ta Tallinnas pärast gümnaasiumi lõpetamist rahvatantsu juurde. Tantsijast kujunes peagi ka teiste õpetaja. Kollektiive on ta loometeel olnud palju, olulisem…
Kaunid kunstid võib laias laastus jagada kaheks: need, mis on kadudeta reprodutseeritavad, ja need, mis seda pole. Esimesse rühma kuuluvad näiteks kirjandus ja film, teise maalikunst ja teater. Ei tea kas harjumusest või iseloomu tõttu kaldun ise eelistama reprodutseeritavat kunsti: olen kindlasti kulutanud rohkem aega lugemisele kui maalide vaatamisele, käinud…
Lauritsa Piitre Kütiorost Koloreino küläst
27. III tähistatakse kogu maailmas
Miks teater ja kriitika läbi ei saa? Äkki peaks mõtlemise lähtepunkti muutma?
Aeg-ajalt avaldatakse arvamust või küsitakse: miks lavastus esietenduseks valmis ei saa? Esietendusel tunduvad lavastused justkui toored, sissemängimata jne, ometigi ajakirjandus kutsutakse just esietendusele, et kiireid vastukajasid saada. On see norm või juhus? Küsimusi on veelgi: kas esietendusel on ka eriline, teistsugune publik? Miks sageli soovitatakse vaadata hoopis viiendat-kuuendat etendust, mitte…
Naer teatrisaalis peaks andma jäävama rõõmutunde kui paar tühist lõbuminutit, mille tagajärg vaid pohmell.
Inimese isekust tasub torkida isegi siis, kui nafta hommepäev ei lõpe.
Elmo Nüganen: Iga teatrijuht võib kinnitada – raha tsensuur on liiga suur.
Kuidas olla laval nii vaba ja hirmuta, et näitleja energia ja väljendusviis toimida saaksid?
Esimene lavakunstikooli lõpetanud lennu “oma” raamat
Rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil toimub Tartu ülikooli ajaloomuuseumis Eesti Teatriuurijate Ühenduse ning TÜ teatriteaduse ja kirjandusteooria õppetooli korraldatud konverents “Teater sotsiaalsete ja kultuuriliste (stereo)tüüpide loojana”.
SVEN KARJA, tõlkija
Täna esietendub Vanemuise Sadamateatris Aleksander Galini näindend “Tähed hommikutaevas”, mille oled teatri tarvis eesti keelde tõlkinud. Räägi natukene näidendist. Millal see on kirjutatud ja milline on olnud selle edu/saatus Venemaa teatrilavadel?
Kui korraga käib teatripäev, teatrikuu, eesti teatri aasta ja teatrisajandi tähistamine, ei tohikski muule kui teatrile siin elus suurt ruumi jääda. Need, kes on veendunud, et kogu elu ongi teater, peavad tänama alumiiniumilaev Runner-4 kangelaslikku meeskonda, kes valmistasid vähemasti “Naftat!” etendavale NO99-le ette hiiglasliku vabaõhuetenduste lava, mis ulatub Kakumäest ja…
Kas ettehooldusliku riigi ja ühiskonnakäsitluse põhjalaskmine ikka ongi nii väga paha asi?
Inimesele on omane elutahe. Ta üritab vältida surmaohtu ja oma elupäevi pikendada. Kuid reeglil on ka erandeid: eri põhjusel enese tapjad, berserkerid, uljad riskijad. Aga see ei muuda üldreeglit. Elamise püüdu on väga mitmeti seletatud, kuid lihtsat ja selget seletust, mida lõpuni tahaks uskuda, pole veel kohanud. Ju tuleb siis…
Kommunismi euroopaliku hukkamõistu järelmärkusi (I)
1930ndate Eesti – rahvusvahelise spionaaži kesklava. aarne wuorimaa / tuglas-seura arhiiv
Miljon aastat Eesti teatrit
Urmas Vadi, Kohtume trompetis! Elvis oli kapis! Loomingu Raamatukogu 2005, nr 28.
17. I ja 21. II toimusid Tallinna keskraamatukogus Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud seminarid “Kas kuulete”, mis olid pühendatud kuuldemängule. Raadioteatrit esindasid Tamur Tohver ja Virko Annus, esinema oli kutsutud ka Madis Kolk, ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja. Esimese näitena kuulati pimedas saalis (et helid paremini esile tuleksid) ühiselt Andrus Kiviräha…
Märkmeid Eesti kirjanduse teekonnalt ingliskeelsesse maailma.
Mati Unt, Vend Antigone, ema Oidipus. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 1-2.
Kunstiinstitutsioonidel peaks olema ühine eesmärk: soodustada uue ja huvitava kunsti tekkimist.
Näitus “Probleemid” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 26. III.
Kätte hakkab jõudma kevad ja igasugused asjad hakkavad lihtsalt SULAma. Nii sõnad suus kui viisid südames. Eesti muusika päevad suure SULAtuskatlana pulbitseb nädal aega. Vabaneb energia, lenduvad gaasid, SULAvad eelarvamused. Festivali publikust tekib omamoodi uSULAhk, kes päevast päeva ja õhtust õhtusse mööda kontserte palverändab, festivali kirju voldik käSULAuana kaenlas.
PEETER VÄHI autoriõhtu “Müstiline ühinemine”: TALLINNA KAMMERORKESTER ja solistid RISTO JOOSTI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 16. III.
PL Muusikute Toetusfondi esitluskontsert: URMAS SISASKI “Ganymedes” PILLE LILLE (sopran) ja PIIA PAEMURRU (klaver) esituses Mustpeade majas 20. III.
Noortekonkurss “MUUSIKATRIAAD” Viljandis.
Laste muusikafestival “MUUSIKAMOOS” Pärnus 15. – 24. III.
“Kaljuste & Kaljuste”: ERSO ja ANDRES KALJUSTE TÕNU KALJUSTE juhatusel Estonia kontserdisaalis 17. III.
ARVO RATASSEPA 80. sünniaastapäeva kontsert Estonias 19. III.
“Võluflöödi” muinasjutt võinuks pärineda ka “Kalevala” aegadest.
Laulja kui näitleja ning laulev näitleja – kuidas neid koolitada?
“Tabamata ime” filmiprojekt on kriitikutelt ja muidu arvajatelt ohtralt kiitust pälvinud. Sümpaatiat on tekitanud tegijate no budget põhimõtted ja palju kiidetud grupitöö vaim. Arvestades režissööri natuuriga kaasneva ego ja iseteadlikkuse kohustusliku osaga, on niisugune koostöövõime päris hea tulemus. Lähestikku seisvad ühe ala tegijad leiavad põhjust rivaliteediks ja altkulmu konkurentsiks palju…
Arbo Tammiksaare “Leo” on lõbus näide, mis võib juhtuda siis, kui sõbrad ei pea kokkulepetest kinni ja sind jäetakse filmitegemisega lolli olukorda. Sa teed valmis kolm stseeni, mis pidid olema osa ühest pikast filmist, siis aga selgub, et kõik ülejäänud tegid tervikliku lühifilmi ja sul on filmi asemel kolm üksikut…
Merle Karusoo kunagine “Tabamata ime” lavastus Linnateatris tundus mulle feministlik. Kunstnik Leo Saalep valis, milline naine on tema kunstitegemisele kasulikum. Keegi aga ei tahtnud olla ainult muusa ja naised lõid Leod kõige valusamasse kohta: nad eitasid teda kui kunstnikku.
Ühel eelmise aasta novembrihommikul rabas minu kujutlusvõimet lause buržuaaliku ajalehe kultuurilisast. Keegi näitsik kirjutas andekast kirjanikust Urmas Vadist: “Mul on tunne, et paralleelselt eksisteerib vähemalt kolm maailma: päris-ilm, une-ilm ja Vadi-ilm”. Järgnevatel, püüdlikult täidetud lehekülgedel aeles ta Urmasega VANAVANAISA meisterdatud laua taga, juues autoriga VALGET teed, ning pani kirja ühe…
Arvan, et selles naises pesitses algusest peale midagi skisofreenilist. Miski meditsiiniline idu, mida aja kulg kultiveeris ja kujundas. Naise eluseltsiline, kinorežissöör Jevgeni Taškov seda ei tunnistanud. Tema süüdistas arste, elu ja iseennast. Ja arvas, et kõik võinuks minna teisiti. Vaevalt.
Mõnikord on toonitatud, et Eesti piiratud ressursside juures tuleks eelistada universaalseid filmiprojekte: teemasid, mis köidaksid võimalikult paljusid vaatajaid, ning esitlusviise, mis oleksid arusaadavad ka kõige lihtsakoelisemale vaatajale. Nii tõestaks eesti film oma elujõulisust rahvale. Sellele utilitaarsusele vastukaaluks üritab mõni jäärapäine autorikino entusiast tõestada, et küsimus pole kvantiteedis, vaid kvaliteedis. See…
Kui Marko Raadi “Esteetilistel põhjustel” valiti Eesti Filmiajakirjanike Ühingu poolt aasta filmiks, siis Jaan Ruus kirus/tunnustas tema filmide patoloogilist vormistamatust nende lennukate ideede foonil. Ent pigem on asi selles, et teadlik vormisõber Raat pole iialgi tahtnud sulgeda ühtki oma asja publikusõbralikku vormipuuri. Põnevad on need teadlikud anomaaliad, mõnd vaatajat kindlasti…