
Igasugune jutt Tallinna uuest ooperimajast on lihtsalt vastutustundetu õhuvõngutamine, mille võiks kõrvale jätta ja tulla tagasi tõesti vajaliku Estonia uue ooperisaali ehk juurdeehitise juurde.

Autor Tadeusz Słobodzianek on näidendi „Meie klass“ komponeerinud targalt, vaataja vastuvõtuvõime piire tajudes.

„Varumeeste“ kude on tihe ja põimitud oskuslikult eri tüüpi materjalidest, kuid publiku süvenemist segab pidev vajadus balansseerida eri meediumide, keelte ja meeleolude vahel.

Kui Bertolt Brecht kirjutas oma hirmu ja viletsuse episoodid Taanis paguluses, siis Timofei Kuljabin lavastas need Vene emigrandina Eesti teatris, resideerides ise Saksamaal.

Tanel Saarel on tähtis roll VAT-teatri näo kujundamisel ja sihi suunamisel. Teeb rõõmu, et lavastaja saab oma koduteatris end piisavalt välja elada ega pea minema mujale vabadust otsima.

Tsirkuseartist Lizeth Wolk: „Nüüdistsirkuses tulevad vanad trikid tagasi uue lainena, aga täiesti teisenenud tähendusväljaga.“

Lavastusest „Tramm nimega Iha“ saab osa kooliõpilane, kel see on esmakokkupuude Tennessee Williamsiga, aga alles on ka kõik vihjed sellele, kes tahab nautida kirjaniku kujundiaparatuuri.

Festivalil „Draama“ on küll teatrite lavastused, hulk väliskülalisi, etendusjärgsed arutelud ja teemakonverentsid, kuid kõik see näib olevat mõeldud eeskätt asjahuviliste kitsale ringile.

Tallinna Linnateatri „Learis“ on Shakespeare’i näidend kenasti olemas, kohati puhastatud ja otsekohesema sõnumiga, seega Andres Noormetsa kastmes, mis on vähendanud ehk siin-seal ambivalentsust.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.