-
Kas „Stockmannid” erineb millegi olulise poolest Ibseni teistest näidenditest?
Paistab ehk nipsakalt, aga Ibsen on mulle olnud üks lause, võib-olla ka pilt, ähmane pilt. Aga Pärnus „Mässajatega” tegeledes uurisin üpris põhjalikult anarhismi tausta ja sealt ühest anarhistliku kirjanduse nimistust ehmatas mulle Ibsen vastu – tema varasemad näidendid nimelt. Ibseni elulugu vaadates tuli välja hämmastavaid paralleele Mihhail Bakuniniga, hämmastavalt sarnaseid suhtumisi, ja sellisest väljast lähtus mu valik, kui…
-
Silver Vahtre stsenograafia täidab läbikomponeeritult ja õhuliselt Ugala suure lava. Koosmõjus valgusega loob täpseid misanstseene läbipaistev vaheloor, mis ühel hetkel ka kerkib, et taas langeda. Lavaruumi keskmes võimutseb ehtne vesi: kõrrepuhmastega piiratud veesilm kui ühiskondlik konnatiik, seda ümbritsevad ja ületavad purded, trepid, poodiumid. Teadmine, et vees on kahjulikud bakterid, muudab õõvastavaks tegelaste ohtra veetarbimise, joomise ning pesemise, lisaks ujutavad Tomase pojad vees muretult paberlaevukesi. Koos veega…
-
Eelmises, 1996. aastal Vanemuises Jaan Toominga lavastatud „John Gabriel Borkmanis” oli „igavikulist mõõdet”, „süvareaalsust”, oli oma rütm ja intensiivsus*, mis Ibseni maagilisust pühitses. Vanemuise lavastuses oli laval kahekorruseline maja ja kui John Gabriel raskel sammul ülakorrusel edasi-tagasi käis, mõjusid ta kohta öeldud sõnad „haige hunt, kes puuris kõnnib” täies jõus ja sünguses. Lavastaja Ingomar Vihmar Eesti Draamateatris sügavust ega maagilisust taga ei aja, tema lavastuses tähistavad…
-
Milliseid põhiprogrammi lavastusi saab vaadata õhtuti nukuteatri saalides?
Festivali põhiprogrammi toome nii läänest kui ka idast kokku väikese, aga kvaliteetse valiku täiskasvanutele mõeldud nukuteatrit. Tallinna on tulemas maailma selle ala tippnimed: Duda Paiva, Neville Tranter ja Sahhalini nukuteater. Programmi valikut tehes pidasime silmas, et lavastused oleksid visuaalselt mõjusad ja ühendaksid mitmeid valdkondi: nukukunsti, tantsu, näitlejameisterlikkust. Valisime välja nende tegijate just uuemad tööd. Brasiilia-Hollandi päritolu Duda Paiva oma…
-
Miks oli vaja muuta teatrifestivali formaati?
Aare Pilv: See, et eelmise festivali auhinnatseremoonia ajaks oli enamik auhinnatuist juba festivalilt lahkunud, näitas selgesti, et senine formaat hästi ei toimi ja vajab ümbertegemist. Kui mind kutsuti loomenõukokku, mille ülesandeks on uuele formaadile konkreetse ja praktilise väljendumisviisi läbimõtlemine, siis olin nõus seetõttu, et olin ise mullu olnud kriitiline. Arvan, et festivali eesmärk võiks eeskätt olla eesti teatrist rääkimise hõlbustamine, lühikeseks…
-
Nii ongi lavastuse „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia . . . .” peategelased venelased ja sakslased, kelle sekka on otsekui ära eksinud eestlased Enn ja Ene (või pigem Ennud ja Ened). Eestlasi kohtab nii Peterburis kui ka Revalis ning vaatamata sellele, et baltisakslased peavad neid alamast soost matsirahvaks, on nende sõnadel ja veenmisel salapärast ja kummalist kaalu, mis lõpuks kallutabki Vassiljevi ja Bubõri Revalisse sõitma. „Siis tuleb lihtsalt…
-
2.
Unenäo motiivi ei kasuta ma siin eelkõige seetõttu, et „The End” laotab vaatajate ette teatud sorti antiutoopia, lähitulevikku paigutuva luupainaja, kus inimkonna lõpp on lausa riiklikult organiseeritud ning räägitakse „personaalsete põhiparameetrite talletamisest üleelamisserveris” kaheksa gigabaidi ulatuses. Ei, mind ikkagi huvitab, painab ja paitab tõsiasi, et kogu selle luupainajalikkuse taustal ja sees sisaldab „The End” ka lausa ülendavat õpetust. 3.
Õpetuse olemasolu „The End’is” on aga tugevalt seotud…
-
29aastane kirjanik tunnistab, et tema ei jõudnudki pioneeriks saada, enne varises impeerium kokku. Ta tahtis jutustada oma isata kasvamise valusast kogemusest ja kirjutada tüdrukust, kes pöördub Pavlik Morozovi kui jumala poole, sest isatapja Pavlik sobis hästi hüljatud lapse maailmapildiga. See autobiograafiline alge jäi näidendisse ja on väga lähedane autori paljudele isata kasvanud põlvkonnakaaslastele, nagu on selgunud lavastuse tagasisidest. Minusugust, pioneerilugude all äganud vaatajat, kõnetab hoopis Pavliku…
-
Mida on Tšehhovil öelda oma 150. sünniaastal?
Rimas Tuminas: Otsin alati võimalust Tšehhovit lavastada. Kui jään põdema, kaotan usu maailma, lähen närviliseks, ei armasta kedagi, siis on viimane aeg pöörduda Tšehhovi kui arsti poole. Ma ei näe temas kirjanikku-geeniust, pigem provintsiarsti, kes ravib lihtsate rohtudega. Tšehhovi näidendid annavad usaldusväärse retsepti. Loed ja tervened. Leian sealt oma õnnevalemi. Tšehhovit on mõjutanud Schopenhauer ja Dostojevski. Inimesel on kinnisidee, et…
-
Klassikalavastused suurel laval – vene teatri alus (Kama Ginkas, Kirill Serebrennikov, Pjotr Fomenko, Rimas Tuminas jt). Lavastused tehakse suurejoonelised, seda arvestusega, et neid mängitakse 3–5, paremal juhul koguni 15 aastat.
Noor režissuur töötab repertuaariteatrite väikestel lavadel (Konstantin Pogomolov, Mindaugas Karbauskis jt). Teatris töötanud 5–10 aastat. Esitab ebamugavaid küsimusi, mida suured meistrid ei puutu: totalitarism, fašism, kodanikupositsioon. Auditooriumile valus teemapüstitus.
Väikelavad – sõltumatud teatrid (Teatr. dok, Joseph Beuysi teater,…
