-
Kui värskelt mõjub Peter Handke kultusnäidendi „Publikumõnitus” ümberkirjutus 44 aastat hiljem! Muidugi, võib täitsa olla, et Urmas Vadi polegi Handket lugenud ega tea sellest teatriajaloo kuulsast skandaalist midagi. Mis aga ei takista ju teatriteadlast seoseid loomast, seda enam, et need seosed on tõesti olemas. Handke eesmärk aastal 1966 ja Vadi eesmärk 2010 pole küll eriti võrreldavad. Arrogantse noorena tahtis Handke raputada kogu kopitanud kirjandusüldsust. Skandaalse lavastaja…
-
Ma ise ei vaja eriti hoolitsust. Tegelikult õilmitsen ma ilma selleta nagu mingi inimkaktus.
On selge, et maja „õilmitsev” peremees Beverly Weston (Lembit Ulfsak) palkas teenijanna hoolitsema oma kaasa Violeti eest, et rahuliku südamega lahkuda. Põhjusi võib otsida ja leida, aga ilmselt see mees, kes 40 aastat tagasi oli hinnatud luuletaja ja nüüd pole enam kumbagi, ei jaksanud või lihtsalt ei viitsinud kauem sellise eluga jätkata.…
-
Õnnekombel avastatud märkmed Valdese katsetustest teatri vallas 1927. aastal lasevad meie silme ees lahti rulluda õige uljal vaatemängul, killustatul, fragmentaarsel, mängulisel. Võime olla vaid tänulikud saatusele, mille kapriis, või ehk pigem tahe, on lasknud niigi vähesel Valdesest järelejäänud materjalil kahetsusväärsel kombel kaduda, ent siiski leidudes ikka õigete inimeste kätte jõuda. Kui palju vaesem oleks meie kirjalik kultuur, kui näiteks tema novellikogu „Astmed” poleks sattunud Tukla, vaid…
-
Teatrifestivali „Draama” kasutegur pole siiani päris selgeks saanud. Ja mitte ainult mulle: ikka ja jälle on küsitud, kellele on see festival mõeldud – kas väliskülalistele, teatripraktikutele? Loomulikult saab ainult rõõmu tunda, et tartlased näevad teiste teatrite lavastusi. Aga kunagi oli see ju iseenesestmõistetav, et nii Tartu kui ka teiste linnade publik sai augustikuus osa vaat et nädalapikkustest teatrite külalisetenduste tsüklitest. Nüüd teatrid enam nii pikki gastrolle…
-
Omareeglitega lavareaalsus
Siim Nurkliku remarkidest, tegelasnimedest ja läbivast loost vabastatud Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel teise auhinna pälvinud „Kas ma olen nüüd elus” oli seega Lagle ootuspärane valik. Nurkliku näidendi tekstitruu lavastuse nõrkused ilmnesid Polygonteatri noortestuudio variandis, mille lavastas Tamur Tohver: pealkirjadest, käibetõdedest, nooruslikest mässumanifestidest ja mängudest koosnev tekst lavastuse kroonijuveelina väsitas ära, mõjus naiivsena ega kutsunud kaasa mõtlema. Seega, ei täitnud oma eesmärki. Järelikult oli Nurkliku…
-
Näitlejana on Myllyaho mänginud teatris ja filmides. Näitekirjanikuna on Myllyaho saanud nii Soomes kui ka väljaspool seda tuntuks näidenditriloogiaga „Paanika” („Paniikki”, 2005), „Kaos” („Kaaos”, 2008) ja „Harmoonia” („Harmonia”, 2009). Näidendid, kus juttu meestest ja naistest ning nende sotsiaalsetest probleemidest ja ängidest, on kirjutatud valdavalt tragikoomilises laadis ning neid on nii Soomes kui ka mujal saatnud edu. „Paanika” on lavastatud Kopenhaagenis, Peterburis, Budapestis, Riias, Madridis ja Moskvas. …
-
Minu meelest Aguri-Sabolotny „Kirjaklambritest vöö” ongi just selline lugu. Noore kirjutaja Mare Sabolotny romaan, mis sai lastekirjanduse teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel teise koha, on ilmselt asja- ja ajatundlik vaade tänaste teismeliste maailma(valusse). Kuigi raamatutegelastega samaealise Sabolotny ideestik ei hiilga originaalsuse ja avaramalt olemuslike probleemide käsitlemise poolest (kuna romaan lugemata, siis räägin ikkagi Aguri dramatiseeringust), on juttu just maailmast, milles teismelised elavad, millest nad…
-
Külli Roosna ja Anna on põhjalikult süvenenud keha ja liikumise uurimisse. Mõlemas soolos oli selgesti tajutav, et küsimus ei ole vaid oma teemale füüsilise väljenduse otsimises ehk lõpptulemuses, vaid protsessis, temaatika teostamises füüsilise väljenduse kaudu. Lavale jõudnu oli niivõrd põhjalik ja terviklik, et protsess oli tajutav selle igas hetkes. Ometi ei olnud keha neis lavastustes üksnes ideede teostamise vahend, vaid keha struktuuri ja selle loodud vormide…
-
Ei maadle maailmaga
Kuigi Tubina lavastustes võib kohata ekraane, viiteid popkultuurile, seksuaal- ja etnilisi vähemusi ja friike, kehalisust ja tantsuelemente ning muud postmodernset atribuutikat, ei moodusta see rõhutatud stilistikat. Põhitoonilt on Tubina lavastused üsna traditsioonilises psühholoogilis-realistlikus laadis. Ometi erineb Tubina looming modernse psühholoogilisrealistliku teatri kaanonist. Modernsete kangelaste psühholoogia tõukub mõnest suurest narratiivist: kaosest sekulaarses keskmeta maailmas, tõe kättesaamatusest, ülemaistest igatsustest, sotsiaalsest allakäigust, modernsest-urbanistlikust võõrandumisest. Suured lõpud…
-
Milliseid korralduslikke muudatusi „Draama 2010” endaga veel kaasa toob?
Enam pole žüriid, kes auhindu jagaks. Välisvaatlejad ja nende välispilk jäävad, samuti soov tutvustada Eesti teatri paremikku nii oma- kui ka välismaistele vaatajatele, kuid lavastusi ei asetata pingeritta. Kuraatorikeskse valikusüsteemi ebademokraatlikkust aitab puhverdada ka see uuendus, et festival hakkab nüüd toimuma igal aastal, aga poole väiksemas mahus. Igal aastal valitakse festivalile kaheksa lavastust ja valik tehakse kahe…
