-
Kõige olulisem muutus paistab tulevat blogosfäärist. Inimene käib teatris ära, läheb koju ja kirjutab oma blogisse, mida ta nähtust arvab. See reaktsioon on kiire. Kui blogipidaja teeb oma tööd hingega, võib arvustus olla üleval juba paar tundi pärast etenduse lõppu. Näitleja ja lavastaja lähevad koju, teevad arvuti lahti ja saavad kohe lugeda, mida nende tööst arvati. Päevalehed jõuavad arvustusega kohale üldjuhul ülehomme. Nendes reaktsioonimudelites on sees…
-
Miks Vanemuine pole toonud oma tähtpäevaks lavale mõnda uuslavastust, vaid otsustas rahvapeo kasuks?
Vanemuine toob aastas lavale 16-17 uuslavastust, etendusi anname – nagu juba öeldud – ligi 500. Otsustasime, et oma sünnipäeval ei pea tingimata teatrit tegema. Sünnipäev on pidupäev ka vanemuislastele, õiglane ja hea oleks anda ka neile võimalus peost osa saada.
Mida Vanemuine sünnipäevakingituseks soovib?
Soovime, et ka edaspidi külastaks Vanemuise teatrit väga palju inimesi ning…
-
Milline on teie esimene mälestuspilt Vanemuise teatrist, olgu lapsepõlvest või hilisemast ajast?
Hannes Kaljujärv: Mul on mälestuskild seoses balletiga „Kevade” – laval öeldi „Kolumbus Krisostomus”. Harilikult balletis ju ei räägita. Olin koolipoiss, 1960. aastate teisel poolel, ja ilmselt toimus see etendus Vanemuise väikeses majas.
Taisto Noor: Mul on mälestusi kolm. Esiteks, ma õppisin konservatooriumis, kui Vanemuine tuli Tallinna Estoniasse Parsadanjani ooperiga „Sool”. Teiseks, Ülo Vilimaa telefonikõne, kui…
-
Sa oled tantsija – milleks sulle nukud?
Nukud avardavad tantsu poeetiliste kujundite välja. Nukkude abil saan ma muuta lavastuse ülesehitust sürreaalsemaks. Seda just selliste nukkudega, mida mina kasutan: need on tehtud vahtkummist, elastsest ja kergest materjalist. Niisugune nukk on vahel väga hea tantsupartner.
Kas selline nukk on parem lavapartner kui elav tantsija?
Nukk ja inimene on olemuselt täiesti erinevad, aga teatris pakub nukk palju lisavõimalusi, nukuga saab olla märksa…
-
Puudutavaid mõtte- ja tundeseoseid tekib Eili Neuhausi eelmise lavastusega: möödunud suvel Ontikal mängitud ja eriauhinnaga pärjatud „Mtsenski maakonna leedi Macbeth” oli lavastaja esimene ühistöö Jõhvi teatriga Tuuleveski, siiras sundimatu lõimumine. Loodame, et minimalistlik „Tuul las tulla . . . .” kujuneb sillaks uue täismahulise vene klassika tõlgenduseni, see näikse Neuhausile olevat hingelähedane. Näitlejannade kvartett liigub luulestiihias nüansitundlikult ja temperamentselt. Ülle Lichtfeldti ja Ines Aru luulelausumistes aimub „Mtsenki . . . .” rollislepp,…
-
Nagu elus ikka, maksab üheksal juhul kümnest pealiskaudsus ja süvenemisviitsimatus kurjalt kätte. Nii ka seekord. „Homme näeme” ei ole kaugeltki vaid parema puudumisel ukse kõrvalt nagist juhuslikult haaratud pealkiri, näilise laialivalguvuse ja hämaroleku taga on peidus tubli ports täpset mõtet ja mitmetähenduslikkust. Pealkirja mõistmisavarust sobivad iseloomustama kaks stseeni, üks kohe lavastuse algusest, teine päris lõpust, mis asetatud raamima sketšidest-etüüdidest koosnevat improvisatsioonilist päevateekonda. Kaks klassivenda (Margus Tabor…
-
Gruusia Shakespeare’i-traditsioon on muidugi teada ja tuntud. Siiani kirjutatakse tunnustavalt Robert Sturua „Richard III” lavastusest, mis 1979. aastal lõi laineid Edinburghi teatrifestivalil. Ka „Macbethi” lavastaja, 1971. aastal sündinud David Doiašvili on jõudnud juba ühtteist korda saata. Küllaltki lühikese aja jooksul on ta põhjalikult reforminud Thbilisi Vaso Abašidze riikliku muusika- ja draamateatri nägu ja tegu, lavastanud kodu- ja välismaal, sealhulgas Inglismaal, organiseerinud Gruusias Georg Bushi vastuvõtutseremoonia – ja…
-
Suur oli aga üllatus leida etenduse õhtul eest Eesti Draamateatri pooltühi saal. Et ma polnud lavastuse kohta meedias kohanud reklaamipiuksugi, siis eeldasin (vägagi krõbedast piletihinnast hoolimata), et teatrisaal on pilgeni välja müüdud. Isegi kui „laiem Eesti publik” poleks sellest etendusest huvitatud, siis Eesti teatraalide hulgas on küllalt neid, kelle teatrimälu ulatub tagasi Robert Sturua, Mihhail Tumanišvili jt hiilgavate lavastusteni. Tuli kurvastusega kogeda, et etendusel oli ka…
-
1. Mina ja teised
„Mehed lumes” on Von Krahli teatri põlvkondade triloogia kolmas osa (eelmised olid „Kuningas Lear” ja „The End”), mis jutustab kolmekümnendatesse eluaastatesse sisenejate ängist. Kõik on paika loksunud ja elu stabiilne, valik tehtud, spontaansus kadunud. Nüüd peab tulema muutus – vaimne ärkamine. „Mehed lumes” ei ütle täpselt, kust see vaimne ärkamine alguse saab. Kas siis, kui mehed lähevad külmale maale, või siis, kui…
-
„Kitarriõpetaja” tegevus toimub Eesti uimases väikelinnas. Naine ootab viimaseid kuid last, tema mees teenib kitarriõpetamisega leivakõrvast. Õpilasi palju pole, ainult üks teismelise east äsja välja kasvanud tütarlaps. Peagi selgub, et mehel on tütarlapsega kulgenud juba pikka aega salasuhe. Mõne aja pärast saab see peale vaatajate selgeks ka kitarriõpetaja rasedale naisele, ja nagu elus ikka, ka kõikvõimalikele sugulastele. Sündmused armukolmnurga ümber võtavad ootamatuid pöördeid ning lahenduski on…
