-
Vesi on lavastuse läbiv kujund. Kas oli see kohavaim, veskijõgi või hoopis tänavune taluvuspiire kompav kuum suvi, mis inspireeris selle kujundi sündi? Vesi lämmatab valusalt lõõskavat päikesekuumust, jahutab kirge ja iha, viha ja kangust, vesi sütitab ja leevendab, ahvatleb ja ähvardab. Vesi puhastab. Ikka veel ja veel vett, jälle saab vesi silmapesukausis otsa, üha uued kannutäied vinnatakse jõest juurde, et vesi oma töö teeks. Vesi peseb…
-
Kuursaali orkestrile mõeldud laval jääb ruumi väheks, et tegelasi ja sündmusi tšehhovlikult melanhoolses rütmis lahti keerutada. Miksteatri lavastus rõhub energiale ja intensiivsusele, mis näib nii piiratud tingimustes olevat hea lahendus.
Õhtu esimeses loos otsib pereisa Pavel Ivanovitš (Kristo Toots) oma õiget kohta näilise ja tegeliku armastuse vahel. Teadmata, et tema abikaasa (Aita Vaher) ei kahtle üldse, kui määrab talle fiktiivse kohtamise tundmatuga – nagunii midagi ei juhti,…
-
Veel 10 aastat tagasi võis tehnoloogilisest teatrist rääkimine tekitada tõsist poleemikat. Kas see on teatrivorm, kus näitleja ära kaotatakse, küsiti minult liigagi tihti. Praeguseks on sedasorti naiivne mure näitleja pärast kaotanud igasuguse aktuaalsuse. Me oleme näinud palju eri tüüpi lahendusi. Näitleja ei pea üldse olema näitleja, näiteks võib vaataja tulla ja käivitada masina ning osaleda selles (st vaataja ise ongi näitleja), nagu töötab MIMprojecti iseseisev peokonteiner. Või…
-
Ehk ei olegi nii asjakohatu väita, et muu lõbu kõrval tegelevad mõlemad lavastused ka mingi nähtuse analüüsimisega, selle tulemus aga kantakse ette (teatri)lavalise vestluse vormis. Vestlust elavdavad joonised, fotod, videolõigud, paberilehtedele kritseldatud või videoprojektori abil seinale kuvatud sõnad ja laused. Oluline on rõhutada, et mõlema lavastuse aluseks olev tekst pole sündinud tavapärasel moel (tegemist pole mingi ilukirjandusliku uduga, kui näitekirjanik nuputab välja köitva süžee ja paneb…
-
Ei saa salata, viimased viis „Baltoscandalit” (ehk 8 aastat) on märkimisväärselt rikastanud siinkirjutaja teatrialast nägemist, nägemust ja kogemust. Võib-olla selle rikastatuse tõttu oligi nüüdsel festivalil rohkem aega ja võimalust tegelda enda kui vaataja-vastuvõtja probleemide ja küsimustega. Mõistagi ei tähendanud see tegelemist enda olmeprobleemidega (à la mida ma homme selga panen?), vaid kolmemõõtmeliste postmodernistlike „postkaartide” käivitatud jada metatasandilist mõtestamist. Õigemini: suurem osa lavastustest ei jätnud vaatajale muud…
-
Autorid, noor luuletaja Béla Balázs ja Bartók seadsid teose kulgu pöörde, kui lossi koopapimeduses avaneb viies uks. Pimestav valgus, maastik kaugete mägedega. Sinihabe: „Mu ääretu kuningriik!” Judith on vaimustatud, samas märkab pilvede verevärvi varje. 30aastane veel vähetuntud helilooja kirjutas oma esimeses suurteoses siia ühe ooperiliteratuuri kõige vapustavama üllatusmuusika. Orkestris sööstab kõrgustesse grandioosne C-duuris tõusulaine, majesteetlikke hümniakorde tugevdavad fortissimo’s orel ja lisavaskpillid lava tagant.
Krameri tõlgitsus oli, teisel…
-
„Tormi” kirjutamise aega on võimalik üsna täpselt dateerida. Selles on kasutatud materjale (William Strachey’ „A True Reportory of the Wracke”), mis ei olnud autorile kättesaadavad enne 1610. aasta lõppu, samas on teada, et näidendit mängiti kuninga ees 1. novembril 1611. „Tormi” esitati õukonnas uuesti 1613. aastal, mil see kuulus nende 14 näidendi hulka, mida mängiti seoses printsess Elizabethi pulmapidustustega. „Tormi” ainus autoriteetne tekst pärineb Shakespeare’i näidendite…
-
Saaremäe luuletsirkus
Signatuuris jõnksleb leierkastiviis. Viibime veidra rütmiga aegruumis. Salvestamine „on lubatud vaid kokkuleppel”. Ei täpsustata kellega. Algas? Tsirkusetrupi argipäev pole „hea algus”. Artistid visklevad rutiinis, lamestavad luuleridu käibefraasideks, ajavad sassi habemega naljad. Süda saapasääres ja „saapaviski” niriseb külma higina mööda selga. Kuni keegi võpatab äratundest, et flirtiv hüüe „Meid ei armastata enam!”, võib isegi tõsi olla. Esietenduse eufoorias mängisin teatritsitaatide „kontekstiga”. Vahvad konteksti konnapojad karglesid mälukaldal…
-
Metakriitilisi teatritekste (eriti teatripraktikute omi) lugedes tundub, et teatriarvustuselt kui teatriprotsessi lõpetajalt oodatakse kõikehõlmavust, monoliitsust. Arvustaja peaks pakkuma nii objektiivset analüüsi, kui andma ka hinnangu nähtule. Need kaks on aga sageli vastukäivad ootused, mida pole alati võimalik üheaegselt rahuldada. Kriitik lähtub juba eos teatud esteetilistest eelistustest ja nii on lootusetu nõuda, et teatriprotsess lõpeks objektiivse, „tõese” arvustusega, mida ei mõjuta kriitiku elukogemus või kunstiliste tõekspidamiste taak.…
-
Ometi ei seisa Riia Uue Teatri afišil vaid üliproduktiivse Hermanise enda looming. Külalislavastajate ja lavastamiskogemust ihkavate trupiliikmete kõrval tegutseb palgalise lavastajana ka Mara Kimele. Just Kimele käe alt on tulnud – Hermanise kõrval mõistagi – selle teatri huvitavamad lavastused. Mara Kimele, Moskvas GITISe-kooliga (lõpetanud 1969) daam, õppinud ühel kursusel Ingo Normeti ja hiljuti Eestisse asunud Mladen Kiseloviga, on korra lavastanud ka Eestis (Putninši „Truuduse magus koorem”, 1981…
