Ehkki enamikust proosateostest, olgu need kui tahes hästi kirjutatud, ei saa ühest žanrist teise „tõlkides” isegi keskpärast näidendit (kui ei soovita just algset tervikut kahides keskenduda vaid mingi(te)le šüžeeliini(de)le, aga see oleks juba uus ja autonoomne teos), sobib Tiina Laanemi (sündinud 1974) 2006. aastal Eesti romaanivõistluse võitnud „Väikeste vanameeste” sisu ja struktuur justkui valatult. Seal on juttu seitsme varajasse keskikka jõudnud kunagise ülikoolikaaslase suvisest kohtumisest saarel.…
Aga kes on need tulevased tantsutähed, keda lubati näidata?
Tulgem korraks tagasi Anne Terese De Keersmaekeri juurde. Ta juhib Brüsselis tegutsevat tantsukooli P.A.R.T.S. (Performing Arts Research and Training Studios / Etenduskunstide Uuringute- ja Treeningstuudiod), mille lõpetajate esinemine Tallinnas kujuneb kindlasti väga tähelepanuväärseks. Tegu on konkurentsitult Euroopa, võib-olla isegi maailma tunnustatuima tantsukõrgkooliga – see on taimelava, kust sirguvad tulevased tantsutipud. Kooli lõpetajad esitavad oma diplomitöid maailmaturneel, Tallinnast siirdutakse…
Kas autoriteater saab sündida ka riigiteatri rüpes või siiski vaid väiksemates vabatruppides?
Pigem sõltub see usaldusest ja planeerimisest. Kui teater otsib näidendeid üle maailma ja planeerib nende lavastusi, siis autoriteatriks ei lähe. Enamasti kipub küll nii olema, et suured teatrid otsivad normaalse näidendi (või tellivad selle normaalselt autorilt), siis otsivad sellele tõlkija, kui vaja. Kui lavastajat veel pole, siis otsitakse ka lavastaja. Kui kunstnikku veel pole,…
Läbilõige eestlusest
Tammsaare romaani võib vaadata kui läbilõiget eestluse ajaloolistest ladestuskihtidest: muistsest (müütilisest), uusaegsest (kristlikust) ja modernsest (kapitalistlikust). Need kihistused avanevad peategelaste, Põrgupõhja talu peremehe Jürka ja tema naabri Kaval-Antsu suhete eri sfäärides. Kord lubab Tammsaare Jürkat pidada (a) rahvamuistenditest pärit Vanapaganaks,2 kellele Kaval-Ants koti silmini pähe tõmbab, kord (b) kristlikuks deemoniks3, põrguisandaks, Kuradiks, keda Antsul kristlasena karta tuleb, kord aga (c) lihtsameelseks talupojaks, kelle truudust talukultuurile…
Tihti on sinu töid nimetatud poliitiliseks ning sinu motogi kõlab: „kunst on poliitika”. Palun pisut selgitada seda seisukohta.
Algselt oli see seisukohavõtt, kuid ma ei kujutanud ette, kui palju raskusi ja pahandusi toovad kaasa need kolm sõna. Tuleb aga tunnistada, need raskused…
Kolmas aasta järjest mängib see teater oma suvelavastust Sadamaaidas ning kolmas aasta järjest on tegemist omamaise ja saare elust kõneleva lavalooga. Seekord on koostööpartnereiks Silvia Soro autorina ja Tiit Palu lavastajana, nende mitmeaastase mõttetöö tulemusena on valminud kohapärimusele tuginev jutustamisteatri laadis lavastus „Rääkivad kivid”.
Kindlasti pole mina ainus „snoob”, kellel mõisted „kohapärimus” ja „jutustamisteater” kipuvad esile kutsuma haigutusrefleksi. Seda üllatavam ja toredam, et lavastus ise pole põrmugi…
Need kokkukõlad, lisaks sobiv hetk, hea trupp ja suure osa publiku kindel veendumus, et tegemist on „naistekaga” (aga siis nad tulevad ju teatrisse ja võib-olla saavadki seda?, aga võib-olla saavad muudki!), julgustasidki „Madame Bovaryd” ette võtma. Olin „Madame Bovary” peale mõelnud mitu aastat ja kui siis meie teatridirektor arvas, et Endla suvelavastus peaks olema „Mehed ei nuta”, tõin püssi põõsast välja.
„Madame Bovary” ilmumisest on möödas rohkem…
Selsamal kavalehel rõhutatakse eraldi „Madame Bovary” filmilikkust: „niiviisi arendas ta ammu enne seda, kui leiutati filmikunst, oma tekstides välja stseenide vaheldumise, rütmilise visualiseerimise, montaaži- ja dialoogitehnika, mis voolab vastavalt seesmisele intensiivsusele ja loogikale”. Kuigi teatri- ja filmikunst erinevad teineteisest paljudes aspektides, ühendab neid ennekõike võimalus visualiseerida eepilist kirjandust. „Madame Bovary” Tiit Palu versioonis (ta on nii muganduse autor, lavastaja kui ka muusikaline kujundaja) on see visualiseerimine…
Festival alustas kakskümmend aastat tagasi hoopis Bonnis. Bonni teatri direktoril Manfred Beilharzil ja maailmakuulsal saksa näitekirjanikul Tankred Dorstil tekkis idee korraldada teatrifestival, kus mängitakse Euroopa uut dramaturgiat – „Neue Stücke aus Europa”. Tollal painas mehi mõte, et Euroopas kiputakse näitekirjanikke mutta tampima. Levis kumu, et näidendeid polegi vaja, sest lõppude lõpuks saab lavastaja ka üksi hakkama. Kirjanik üksnes kärbiks tema õrnu tiibu ega laseks vaimul lennata. Seetõttu…
Iseküsimus, kui palju on neid pere- või seltskondi, kes teatri eel saavad endale veel restorani lubada. Arvatakse, et pigem on Baskini publik proletariaat ja pensioniealine. Kui see tõesti vastaks tõele, siis nemad käivad Baskinit vaatamas ennekõike Salme kultuurikeskuses ja jätavad bensiiniraha taskusse. Siit ka küsimus: miks siis ikkagi Lohusalu? Näidendil ei ole vähimatki pistmist ei mere ega sadamaga. Eks ennekõike tehtigi panus sellele, et väheke rikkam…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
