-
On igati loomulik, et tudengilavastustes mängitakse lahti kõikvõimalikud kõlavad ja kooliajal korduvalt kuuldud loosungid, kuulutagu need siis kogu maailma näitelavaks või näitleja ajastu lühikroonikaks. „Idiootides” ei saada seda aga üksnes optimism, vaid ka kahtlus, küsimus teatri asendi kohta ühiskonnas ning näitleja enda identiteedi sõltuvus sellest.
Lavastuses ei rõhutata vaid seda, kuidas noored näitlejad hakkavad „tõmblemise” kaudu paljastama ühiskonna silmakirjalikkust, vaid ka küsimust, kuidas suhestuda teatri enda olemusliku…
-
Moskvas „Kuldse maski” kontekstis on Krõmov euroopalik erand vene teatripildis. Ta on meie hingesugulane: ei vajuta paatosepedaali põhja, on tuttavlikult irooniline, pigem vaikne kui kärarikas ja väga vaimukas – kui sõõm värsket õhku vägevas parfüümipilves. Tallinna festivalil sain ootamatu ilmutuse: Krõmov on väga venelik, kui vaadata tema töid väljaspool vene kultuurikonteksti. Seda muljet võis tugevdada ka lugude koosmõju, kus nähtu kasvas üheks suureks lavastuseks.
Dmitri Krõmovist on…
-
Seda ma teadsin, et Tiina Tauraite lavastuses mängib, ja juba see oli üks oluline faktor, miks tahtsin seda kindlalt vaatama minna (NO99 näitlejad on ise ka muidugi alati olulised faktorid). Aga ei teadnud ma seda, kui oluline roll on lavastuses sardiinidel, kes jagasid avastseenis Tauraitega lavaruumi. Oleks keegi neid kalu varem maininud, oleks kõik meelde tulnud, ja kes teab, mis ootustega oleks siis teatrisse läinud. Nimelt…
-
Millised on praegu Eesti teatrite valusamad probleemid? Külastatavuse langus?
Külastatavuse mõningane langus teeb meile kahtlemata muret, kuid kindlasti pole see kõige tähtsam asi. Selliseid kümneprotsendilisi kõikumisi tuleb ikka ette ja kindlasti pole see seotud ainult masuga. Peab näiteks arvestama, et viimastel aastatel on remonditud mitmeid teatrimaju, see aga avaldab kohe ka mõju külastatavusele ja kajastub statistikas. Kui sellised kõikumised jäävad kümne protsendi piiridesse, on see normaalne.…
-
Esiteks, me teatrisüsteem on peaasjalikult riiklikult finantseeritav ja me oleme harjunud seda pidama ainuvõimalikuks. Ent eelarvelise rahanirekese vool on aasta-aastalt vaevalisem ja näitab vähemasti suhtarvuna üldistesse võimalustesse kõigil tegevusaladel allakäigu märke. Teiseks, riigil on teatreid palju, mistõttu neid ka lihtne „võtta või jätta”. Lõppevast majanduslangusest pääsesid riigiteatrid küll ainult kärbete, mitte likvideerimisotsustega. Aga kust peaksime teadma, et see järgmisel korral ka samamoodi läheb. Sõltub ju valitsuse…
-
Etendusasutuste riikliku finantseerimise seadus päästis etenduskunstid. Kuni 1993. aastani oli Soome kultuuri riiklik toetussüsteem juhuslik, igal aastal algas võitlus raha pärast nullist peale. Pärast pikki vaidlusi sõnastati etendusasutuste riikliku finantseerimise seadus: üks teatritele ja orkestritele, teine muuseumidele.
Selle seadusega määrati kindlaks teatrite toetamise alus, „arvestuslik inimtöö aasta” (henkilötyövuosi, HTV): see tähistab summat, mida on vaja, et üks täiskohaga töötaja saaks aasta töötada, kusjuures sisse on arvatud ka…
-
Ehkki hetkeolukord on ebakindel ja üheseid signaale tuleviku osas pole, tuleks teha vahekokkuvõte, võrrelda riikide strateegiaid majanduskriisiga toimetulekul ning hinnata nende mõju ja tulemuslikkust selleks, et oma taktikat parandada. Keskendun siinkohal küsimusele, millised strateegiad kaitsevad kultuuri majanduslikult keerulistes oludes kõige paremini? Eeldus on, et just kultuur ja keel eristavad üht rahvust teisest, üht riiki teisest ning vajavad seetõttu tugevdatud kaitset. Common sense, mis kipub ununema. Eesti…
-
Tohvelmani kõrgetasemeline töö on jätnud sügava jälje eesti teatriajalukku, loonud koolkonna. Tema loomingut ja pedagoogitööd on hinnatud kõrgelt. 1957. aastal anti talle rahvakunstniku aunimetus. 2000. aastast on Eesti Kultuurkapital ja Eesti Teatriliit andnud välja Tohvelmani-nimelist näitlejaauhinda, mille on siiani saanud kümme näitlejat ja tantsuõpetajat. Väätsa vald ja Eesti Teatriliit on Tohvit (nii teda kutsuti) pidanud väärikalt meeles. 1987. aastal paigutati mustast graniidist mälestuskivi, millel on metallplaat…
-
Kosutav on näha nimiosas Tiit Sukka: tema Voldemar on elav noor inimene, omapärase kõnepruugi ja välise käitumisega ning rikka siseeluga, tõeline loojanatuuriga tundlik romantik. Ei loe see, et näitlejad aina viina võtavad, nad teevad ka ennastsalgavalt tööd ning nende elu on pühendunute elu. Ja siis Voldemar ärkab, ta unistab uuest elust, ta otsustab Moskvasse minna, et õppida lavastajaks. Sõber kahtleb selle mõtte otstarbekuses, sest Voldemar ei…
-
Nüüd on Karusoo ka kahe Panso-teemalise näidendi, Andrus Kiviräha „Voldemari” ja Paavo Piigi „Panso” lavaletooja Eesti Draamateatris. Mõlemad näidendid on Karusoo tellitud. Mõlemal puhul oleks Karusoo võinud tõenäoliselt ka ise teksti kirjutada, aga ta põhjendab („Voldemari” puhul) Kiviräha kutsumist nii: „. . . . ma umbes tean, kuidas mina oleksin teinud, mis oleksid olnud minu probleemid ja mida mina oleksin võimendanud, ning ma arvasin, et see ei oleks Panso…
