-
Tegu on ühe kõige täiuslikuma Ibseni draamaga (muide, aastast 1890). Kui ma seda esimest korda nägin eesti laval – see juhtus Tartus veel enne väikese Vanemuise põlengut, 1975, ja lavastas Evald Hermaküla, siis tundsin iga sekund, et saan osa erakordsest teatrisündmusest. Pärast etendust ütlesin nimiosatäitjale Liina Orlovale, et mul oli tunne, nagu ma ei istuks mitte õhukese saja-aastase traditsiooniga eesti teatris, vaid sajanditesügavuse teatrikultuuriga Comédie Française’is.…
-
Praegu pole enam moes rääkida kunsti teenimisest. Ainult pillimehed-interpreedid teenivad suuri heliloojaid, püüeldes armastuse, puhtuse ja ilu poole. Praegune dramaturgia on kaugel „pühast kunstist”, millest rääkisid Beethoven ja Wagner. Pühadust pole enam eluski, kuidas saab siis seda kunstis olla. Ja nii lavastajad ei räägigi enam näidenditest kui püha väe kandjatest, vaid lavastamisest kui ruumi kujundamisest, teatrist kui publiku ja näitleja kohtumisest, teatrist kui mandunud kunstist. Igatsetakse…
-
Barbie võidab paberi
Krahli katmata saaliakendest kumab läbi õhtune hoovivalgustus – „On varajane hommikutund”, ütleb teenijatüdruk Berte (Katre Kaseleht või Loore Martma). Mäng on alanud. Lavaruumi rütmistavad akvaariumid (kunstnik Epp Kubu): paremal kõrguv klaaskirst on poolenisti täidetud roheliste paberiribadega, vasemal viib trepp talveaeda, kesk lava on veel üks ratastel akvaarium ning selle sees keskel klaasurn. Just viimases puhkavad kindral Gableri püstolid ning mingil ajal Bracki toodud Barbie’d,…
-
Teie seni viimane avalikkuse ette jõudnud lavastus oli jõulude eel Tallinna Balletikooli õpilastega tehtud „Võlu aastaajad”. Ülimalt vähetõenäoline, et te pärast elutööpreemia kättesaamist loete oma elutöö lõpetatuks. Millised tööd ees ootavad?
Tahan teha „Pähklipurejast” veel ühe variandi, mõnda teemat seal edasi arendada, üht-teist jäi seal omal ajal tegemata. Praegu otsin teatrit, kus seda lavastada, kuid see on päris keeruline, sest peaaegu kõigis balletiteatrites on „Pähklipureja” juba…
-
Vabastav vabakavaline vorm naelutab seega vaesed tegijad tegelikult suurte ootuste ristile ning ainus sõbralik teguviis oleks igasugused lootused hoopis maha matta. Seega, too külm veebruarituul viis mind ilma igasuguste (l)ootusteta Kanutisse esietendusele. Paratamatusse dialoogi oma formaalse teise poolega asus esimese häälena Sandra Palm. „Mina ja mina” on duett paarile ja paarist. Algusest peale on tunda tõmmet kahe tantsija, mehe ja naise, isase ja emase neljanurgelises suhtes.…
-
Oidsalu tõukub Normeti ettekandest novembrikuisel konverentsil „teater | väärtus”, mille kohaselt kõige tähtsam inimene teatris on näitleja ning et inimesed tulevad teatrisse eelkõige nautima näitlejate mängu, mitte kuulama jutte abstraktsetest sotsiaalsetest probleemidest. Veel rõhutas Normet Bertolt Brechti sõnu, et teater peab pakkuma eelkõige meelelahutust. Nende mõtetega vaidlebki Oidsalu südilt, kuid näib, et siin murrab ta sisse lahtisest uksest. Muidugi on tore, et Oidsalu võtab endale üle…
-
Näib, et abstraktne neoklassika ja nüüdisballett on see, millele Gruusia ballett rõhku paneb, sest esitusele tulid George Balanchine’i (gruusiapäraselt Giorgi Balantšivadze), Jiří Kyliáni, Aleksei Ratmanski ja Juri Possokovi süžeetud lühiballetid, mis kõik elavas ettekandes siinmail nägemata. Just seetõttu pani kavalehe ja igasuguse teabe puudumine esitatavate lugude ja neid esitanud tantsijate kohta eriti nördima, sest etendust tuli vaadata „nagu kotis”, s.t teadmata, millega tegu. Esitatud tööd sai…
-
Millised on tantsuvaldkonna olulisemad probleemid, mille eest kavatseb äsja loodud Eesti Tantsunõukogu seista?
Kui saime mõttetalgute korras kokku, siis sellest alustasimegi, et selgitada välja, kas meil on midagi ühist. Rahvatantsu harrastajatel on teistsugused mured kui nüüdistantsuga tegelejatel, balletiteatritel aga hoopis oma probleemid. Otsustati: tasub ühiselt edasi minna. Kõige ühisem ja üldisem on soov tõsta tantsukunsti positsiooni ühiskonnas – selles on kõik ühisel meelel. Valdkonniti on probleemid…
-
See on teater, mis tuletab meelde teatri põhiolemust, et jah, loomulikult genereerib lava tähendusi, kuid ennekõike peab lavaelul olema kohalolu väärtus, alles seejärel, kui üldse, saab seal midagi ka „tähistada”, „sümboliseerida” ja „tõlgendada”.
Oma korduste ja väljavenituste esteetikaga pakub lavastus kindlasti ka poststrukturalistile intellektuaalset mängurõõmu, kuid ennekõike esitab see lavaväljenduse vahendamatuse võimalikkuse utoopilise küsimuse. Oma agressiivsetes manifestatsioonides taotleb lavakeel seisundit, kus algimpulss pole veel kujundisse kodustatud, välja…
-
Ei juhtu just sageli, et aastapreemia saab nii dirigent kui tema koor. Seekord aga tunnistati aasta dirigendiks Tallinna Muusikakeskkooli õpetaja ja koorijuht Ingrid Kõrvits ning aasta kooriks Tallinna Muusikakeskkooli noortekoor. Sama kooslus (ehkki praegune noortekoor oli tollal veel TMKK lastekoor) võitis 2005. aastal esimese ja seni ainsa Eesti koorina Euroopa Ringhäälingute Liidu koorikonkursi grand prix’. Kuid mullugi saadi grand prix Pärnu rahvusvahelisel koorifestivalil ning esikoht ja…
