-
Kui nüüd (sala)kavalalt kiskuda kontekstist välja üks lausejupp, siis teatrikriitik Madis Kolk on siinsamas Sirbis kirjutanud, et „räägitagu mis tahes, õigupoolest on siiski üsna vähe seda, mida psühholoogiline teater ei suudaks” (Sirp 18. II 2011). Seega, kui mõni psühholoogilise kangamustriga lavastus on esikvasika kombel tara taha läinud, ei viita see veel selle teatrilaadi auväärsest east tingitud jõuetusele ja suutmatusele. Nagu laulusalmist hästi teame: kõik ei ole…
-
Milline on praegu Ameerikas teatri tähendus ja olukord?
Minu õpilastest enamiku vanemad on käinud ülikoolis või, mis veelgi olulisem, neil on side teatritraditsiooniga. See on muidugi vaid väga väike osa ameeriklastest. Liigagi paljudele on ikka veel mõistetamatu, miks peaks üleüldse teatris käima, kui on olemas jalgpall ja televisioon ning võib laenutada DVDsid. See loob teatritrupile väga pingestatud olukorra, eriti kui riik on loobunud toetamast. Repertuaariteater on…
-
Eesti Näitlejate Liidu juhatus otsustas paljusid kandidaate vaagides anda 2011. aasta auraha näitleja Ester Pajusoole. Selle aurahaga peetakse meeles tähelepanuväärseid, teenekaid ja võluvaid kolleege, keda on küll ära nimetatud, kuid kes pole veel sattunud ametlike teatriauhindadega pärjatute hulka.
Draamateatri õppestuudio lõpetanud kompvekipakkijast sai Eesti Draamateatri näitleja juba rohkem kui poole sajandi eest. Aastakümned on lisanud Ester Pajusoole aina sisemist kindlust, soojust ja värve, aga hoidnud ka alles…
-
Sellise jaheda pedagoogihoiaku kõrvale saab kontrastiks asetada Von Krahli teatri introvertsema ja soojema ritualistliku hoiaku. Mäletatavasti algas „The End” – lavastus, mis tõi üle mitme aasta kokku „vana hea” Krahli trupi – selgelt rituaalse osaga, mille põhielemendiks olid pimeduses vilkuvad tulekeeled ja zoroastristlik mõistujutt. Tõsi, kindlasti oli ka „The End” tajutavalt pedagoogilise sõnumiga lavastus, kuid küsimus kõlab pigem nii: kuidas anda edasi oma õpetussõnu? Või Alvar…
-
Isaac Bashevis Singer ei ole just kõige teatripärasem autor. Millistest karidest pidid tema romaani dramatiseerides ja lavastades ettevaatlikult mööda seilama?
Harrastusteatris tuleb lavastajal olla Hunt Kriimsilm, kellel on korraga üheksa ametit. Mulle on juutlus selles loos suhteliselt teisejärguline. Nimetan seda juudi klaasiks, millesse valan (s.t trupp valab) oma piima. Mõtlesin isegi loo Eestisse ümber tõsta. Õnneks pole see võimalik. Eestlasel pole usulises, vaimses ja ka geograafilises…
-
Näitlejaist on peaaegu kogu aeg laval vaid Janek Vadi Andreina, kes saab sisulise telje kooshoidmisega veenvalt hakkama. Vadi valik võtmerolli oli kindlasti õige otsus, arvestades ka ta viimastel aastatel tehtud mõjuvaid rolle (eriti „Kogujates”). Janek Vadi Andrei on vaoshoitud ja sobivalt kõrvaltvaatav, kuid paratamatult on üliraske jõuda Ugala laia saali igasse suunda. Ilmselt jõuab lavastuse kogu jõud terviklikumalt kohale saali esiridadesse, loodan aga, et mängukordadega jõuavad…
-
„Eduga” jätkab Mart Aas sisuliselt eelmist Tartu Uues teatris tehtud autorilavastust „IDentiteet”: mõlema põhitegevus on otsimine, mitte asjade, vaid psüühiliselt keerukate seisundite otsimine. Truppki on üsna samasugune. Formaalseid erinevusi muidugi leidub, kõige tähtsam neist on ehk see, et eelmine lavastus keerles ühe isiku ümber, selles on aga kogu nelik võrdses seisus. Mingil määral domineerib Jegor (Nero Urke) kui ilmne edu imelaps, kellel on selge ja kaasakiskuv…
-
Enne Vanemuisesse tulekut ei teadnud ma sellest teatrist midagi. Selleks, et valida oma lavastusse näitlejaid, vaatasin mitmeid etendusi. Nii tutvusin Evald Aaviku, Raine Loo, Herta Elviste, Ants Anderi ja teiste näitlejatega – neist said Vanemuise aastatel mu kaaslased. Minu esimesest lavastusest jättis meeldiva mulje Lembit Eelmäe, kuid tookord ma veel ei aimanud, et temast saab mu tulevaste lavastuste peaosatäitja. Irdiga polnud meil küll mingit suulist ega…
-
Selline hoiak ja käitumine eeldab mõistagi ohtlikus annuses progressiivset naiivsust ja idealismi; see võib olla nii ajudeta punk, konjunktuurne avangard kui ka tõeline revolutsioon. Kui palju mul selliseid lavastusi, mis selgelt viimasesse kategooriasse liigituvad, üldse eesti teatris näha on õnnestunud? Mõistagi mitte eriti palju. Kõigepealt meenuvad „Üks mees: roheline”, „Aurora temporalis”, „Raimund”, „Mis värvi on vabadus?” ja „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust…
-
Stseene seob Perekond
Aga noh, vorm pole oluline, sisu on põhiline. „The Rise and Fall of Estonia” maalib eestlastest trööstitu pildi: pidev küüditamishirm, lausumata etteheidetega koormatud lähisuhted, koostöövõimetus, vaikne kannatamine, tegevusetu vingumine, õgardlus. Üsna adekvaatne peegeldus ju (ekraan kui peegel?), aga ikkagi . . . . Selles 135minutises jadas jäävad stseenid tihti üksteisega lõdvalt seotuks ning kui mõni ühendusniit ka tekkima hakkab, katkeb see peagi. Näiteks: Marjut küüditama tulnud…
