-
26. novembril kell 11 teatris NO99
I pool
1. Eesti Teatriliidu tegevusest peakoosolekute-vahelisel ajal (2008–2012). Ain Lutsepp, Eesti Teatriliidu esimees
2. Asja tuuma juba arvudesse ei pane. Kaitsekõne toasooja vastu: miks poliitika on kunstidele parem kodu kui vabaturumajandus? Johan Simons, Münchner Kammerspiele peaintendant
3. Kultuuripoliitikast. 1998. aastast 2020. aastani. Ragnar Siil, kultuuriministeeriumi asekantsler
4. Eesti sõnateater pärast majanduskriisi – repertuaaririndel muutuseta? Ott Karulin, Eesti Teatri Agentuuri juhataja…
-
Kalev Kudu lavastus võiks pakkuda sisuka elamuse teatri süvahuvilistele, sest Pavel Prjaško on liigitanud oma näidendi antidraama žanrisse. Termin „antidraama” võeti kasutusele 1950. aastatel seoses absurdidraama jõulise esilekerkimisega. Tekkis skeptitsism teatri didaktilise ja poliitilise rolli suhtes ühiskonnas. Laval kujutatav inimene on vaid naeruväärne nukk, kes peab iseennast kangelaseks, ent on tegelikult kangelase groteskne antipood. Antiteater on koht, kus ollakse väsinud psühholoogiast, rafineeritud dialoogidest ja „õigesti” üles…
-
Keda ja milliste lavastustega on detsembris talvisesse Tallinna oodata?
Üheks kõige põnevamaks osalejaks peame Peruu truppi Yuyachkani, nende lavastusest „Ilma pealkirjata” („Sin titulo”) sai kogu seekordse festivali idee üldse alguse. Yuyachkani on trupp, kes tiirutab ka Euroopa lavadel, nende lavastajat Miguel Rubio Zapatat peetakse sealse kontinendi kohalikuks „teatriguruks”. „Ilma pealkirjata” seekord paraku Tallinna ei jõua, küll aga teine Peruu lähiajalugu käsitlev, ohtrate muusikanumbritega lavastus „Viimane proov” („El…
-
„Hamleti” ülekandmisel möödunud sajandi esimesse poolde, piiritusekuningate ja salaviinavedajate aegadesse ei olnud iseenesest ju viga midagi. Korraks viirastus „Tuulepealne maa”, pealtnäha ontlikud inimesed oma asju ajamas. Piiritusekuningriigi raam annab võimaluse täiendada kohtumisi ja vestlusi klaasikesega, pidada Gertrudi (Epp Eespäev) ja Claudiuse (Rain Simmul) pulmi „korralikult” ning pakub kohale saabunud Guildensternile (Indrek Ojari) ja Rosencrantzile (Argo Aadli) võimaluse täita aega ohjeldamatu pummelungiga. Seejuures annab see aimu ka…
-
Kui palju on uuel ühendusel liikmeid ja keda sinna vastu võetakse?
Praegu on nimekirjas ligi 40 inimest, kuid liikmeid tuleb pidevalt juurde. Põhikirjaliselt on ühenduse liikmete tegevusalad teatriuurimine, teatrikriitika ja nende õpetamine. Eesmärk on ühendada kõiki teatrit mõtestavaid inimesi, nii akadeemilisi uurijaid kui ka tegevkriitikuid, kõrgkoolide teatriajaloo ja -teooria õppejõude, arhiivide-muuseumide, teatriagentuuri, teatrite kirjandustubade töötajaid ja dramaturge. Ühendusse oodatakse inimesi, kes teatrialast infot koguvad, hoiavad, süstematiseerivad ja…
-
Püha Katariina kirik mängupaigana intrigeeris seekordse „Onu Vanja” puhul kõige rohkem. Mis häälega Tšehhov kirikus kõneleb? Kahtlemata on Tšehhov psühholoogilisele teatrile püha autor. Tema tekste on loetud kui piiblit ja tema vastu on võideldud ususõdalase kirega. See, et Tšehhov kirikumüüride vahele jumalikult sobib, on kunstnik Vladimir Anšoni teene. Lavastaja ja kunstniku religioosne taust annab vabaduse kirikus ennast hästi tunda: ei nad väärata liigse harduse ega vulgaarsuse…
-
Esiteks, mida üldse näidati? Laval on naine (Liis Lindmaa), kes on abiellunud oma mehega tema esindaja vahendusel. Elab kodus, kus soovitusi jagab robothääl, ja maailmas, kus Eesti hümni sõnad tõlgitakse kantseliiti, emotsioone ostetakse teenusepakkujalt ja ümbritsev oma täies ratsionaalsuses ei tundu grammigi loogiline. Inimesed ajavad taga mõtteselgust, isegi teadmata, miks või kellele on seda tarvis. Takerdutakse sõnadesse, kaotatakse mõte. Trupp avab selle maailma kohati absurdini grotesksete…
-
Kultuuriruumis ringleb hulk käepäraseid, oma olemuse tõttu mitmetähenduslikkusele ja sügavusele osutavaid kujundeid, tulgu see siis eseme/nähtuse füüsilistest omadustest või kultuurikontekstist, milles nimetatud ese/nähtus on osalenud, ning loomulikult mõlema liitumistest (nt peegel). Kuna kunsti iseloomustab mitmemõõtmelisus, kus pealispinna all eksisteerivad teised pinnad ja tähenduskihid, siis on kunstile pretendeerivas ettevõtmises alati tark kasutada mingit hulka sääraseid sümboleid. Loojad teevad seda osaliselt teadlikult, osalt intuitiivselt, kuid kas kasutatud osiste…
-
Sellisena on enamikul Alliksaare tekstidest minu silmis rohkem laboratoorne väärtus. Nende eksperimenteeriv vorm väärib omakorda uusi eksperimente, katseid selgitada tagantjärele üha uuesti nende sisemist tõde ning tähendust. Kuna Alliksaare vabavärsilised luuletused on nii sisus kui ka vormis enamasti avatud tekstid, lisaks veel elavat ettekannet nõudvalt loitsivad, laulvad ning mängulised, tundub nende viimine teatrilavale riski väärt ettevõtmisena. Iseasi, kas või kuipalju sõnad lavale panduna taluvad enese kõrval…
-
Etendusi antakse Theatrumi väikeses mustas saalis. Lava tagaseintele ja külgedele on asetatud mitmesugused puidust redelid: kitsamadlaiemad, kõveramad-sirgemad. Tekib sobivalt abstraktne ja lukustatud ruum. Igati põhjendatud ja sobiv. Aga on üllatav, et seda kujundust etenduse jooksul peaaegu üldse ei kasutata. Etenduse alguses imbuvad näitlejad ruumi ja hiljem sealt ära redelite vahelt, ent see on ka kõik. Visuaalsusele rõhuv element on kahtlemata ka lavastuses kaasa tegev nukk, see…
