-
Selles esteetilises vaatemängus, mida toonitab tegelaskujude nihkeline liikumisjoonis ning maneerlik häälekasutus, näikse Tammsaare algteos kummatigi üsna kõrvaliseks, pelgalt ettekäändeks taanduvat. Seda tunnet võimendavad tekstikärped, mitmed Tammsaarele iseloomulikud ja vaimukad paradoksid on lavaversioonist välja jäetud. See töötab vastu žanrimääratlusele „paradoksaalne põnevuslugu”. Samuti jäävad kärbete tõttu (taotluslikult?) häguseks tegelaste omavahelised suhted ja neist lähtuvad käitumismotiivid. Seega on üsna raske, kui mitte võimatu suhestada Toomas Hussari tõlgendust Tammsaare teatriretseptsiooniga.
Tundub,…
-
Rait Avestik, teatrikriitik
Vaatamata sellele, kas tõstetakse fookusesse näitleja või hoopis keegi-miski muu, on sõnateatri puhul fookuses endiselt ja peaasjalikult näitleja. Oleks ta pisutki fookusest väljas, näiteks ühe lavastuse kontekstis, kannataks kogu kontseptsioon, olgu see nii peen ja tummiselt autori(taar)ne kui tahes. Selles mõttes ei olnud seekordne fokuseerimine just kõige kontrastsem ehk polnud tunda, et tervikust (eesti teater, konkreetne lavastus) oleks midagi välja rebitud või (esile)…
-
Andres Noormets: „Kui eeldame, et lavastajateater tekkis koos Stanislavskiga, siis näitleja oli ikka enne. Lavastaja on teatris kunstlik moodustis, etendus saab toimida ka ilma temata. Tänapäeva teater on sattunud üha rohkem eri kultuurivaldkondade ristumiskohta, seetõttu on vajalik üks „vend” – lavastaja –, kes seoks need kultuuriavaldused tervikuks. Aga kui tahta, saab ka ilma temata hakkama. Näitlejad on väga hästi võimelised ise ütlema, kust peab tulema valgus,…
-
Valmis lavastusi on üks. Koreograafid-tantsijad Kaja Lindal ja Mari Mägi teevad Kiek in de Köki alt algavates bastionikäikudes labürintteatri vormis visuaalfüüsilist teatrit – lavastus kannab pealkirja „Ogalik”. Renate Valme, kes seni on teinud peamiselt soololavastusi, tuleb seekord publiku ette tema stuudiost välja kasvanud Kompaniiga Nii: „Pung” on nende esimene ühislavastus, mis endiselt renatevalmelikult huumori- ja fantaasiarikas. Päris valmis saab see lavastus novembris.
„Hommiku” programm on värske ja…
-
Festivali üks omapärasemaid lavastusi, Kris Verdoncki ja Alix Eynaudi „Exit” asetas aga publiku tugevalt isikliku etenduskogemuse looja rolli. Lavastuse kontseptsioon lähtus magamisest kui mitmetasandilisest psühhofüüsikalisest nähtusest, mille ajal (mitte)teadvus võimaldab meil end taaslaadida ning probleemidele lahendusi leida. Publiku roll oli vaadata tantsijat ning võimalusel uinuda. Minimalistlik nüüdistantsukeel koos pisinüanssidest koosneva valguslahendusega lõi omamoodi meditatiivse aegruumi, mis tekitas vaatajais erisuguseid visuaalseid ja auditiivseid tajuaistinguid ning tähendusvälju.
Teine temaatiline…
-
Mõnusa huumori poolest võistles selle nelikuga duo ehk siis Tabea Martini lavastatud „Duet for Two Dancers” („Duett kahele tantsijale”), mis oli ühtlasi festivali lõpulavastus. Kakskümmend minutit tantsu üle ilkumist osutus (mitte nii paradoksaalsel kombel) üheks kõige rohkem tantsu sisaldanud etenduseks. Kaks meest ironiseerisid (nüüdis)tantsu klišeeliikumiste üle, vallates neid suurepäraselt. Sügavamat sisu ehk ei maksnud taga otsida, aga eks selles oligi nii selle lavastuse kui ka „A…
-
Alati aitavad teatrisündmusele kaasa teatrivälised rõhutused: olgu siis eriline mängupaik või ootamatud manipulatsioonid publikuga (paigutus, kaasamine, gurmeetoidu pakkumine või siis üleskutse tuua teatrisse põllukive – see viimane kaasneb kõnesoleva lavastusega). Seejuures annab see ka teatud eelhäälestuse publikule, keda oodatakse – seegi rõhutab praegusel juhul maamehelikkust (kellel teisel siis kive veel kodus põllul vedeleb?)5 ja tõsimeelsust.
Kunstniku kujundatud lavapilt, valgustus, osaliste staatilisus rõhutab samuti seda, et tegelikult aetakse…
-
Ilmselt ongi kirjanduses ning teatri- ja filmikunstis palju ekspluateeritud „suletud ruum ja piirsituatsioon” (eks suletud ruum olegi piirsituatsioon ning situatsioon omakorda vajab tekkimiseks enamasti elusolendit) ning sellisest komplektist tingitud (surma)hirm ja sellest võrsuvad tõehetked, valikud ja otsused inimese põhiolemuse näitamisel kõige efektiivsemad. Eesti teatrilaval debüteeriv staažikas ja tunnustatud soome dramaturg ja õppejõud Laura Ruohonen viib oma näidendis tühjale saarele kaks naist, kelle ülesanne on omavahelise verbaalse…
-
Lavastuse kujundus toetub suuresti looduskeskkonnale, mis tagab loomulikku atmosfääri. Kuivõrd oli võimalik kasutada sealset (tehis)looduslikku ruumi ja millisel määral tuli sellele ise uut juurde konstrueerida?
Kaponiir meenutab oma kujult lavaruumi koos rõhutatud perspektiiviga. Seejuures on see ehitatud kaldenurga all, nii et saab kõndida mööda seinu. Külgseinad, aksid põõsaste kujul ja horisont – kõik oli olemas ja loodusel juba väga osavalt viimistletud. Mida veel tahta! Seega, konstrueerida tuli…
-
Tartu Uue teatri lavastust „Naised valitsevad maailma” käisin vaatamas viimasel etendusel, mis lõpetas minu puhul juhuslikult tekkinud triloogia: samal nädalavahetusel olin varem kuulanud Birgitta festivalil Mozarti ooperit „Don Giovanni” ning lugenud Mihhail Artsõbaševi lühiromaani „Naine, nagu ta seal seisis”, kus räägitakse samuti maskuliinse libiido ja mõtteviisi rikutud harmooniast feminiinses maailmas. Pärast etenduse lõppu oma konte vanalt Raadi lennuväljalt Tartu südalinna poole vedades tundsin, et toimik on…
