-
Kas tantsu senisest suurem esindatus on teadlik valik või on selles näha mingit suundumust? Ehk on lõputu eksperimenteerimine jõudnud ringiga tagasi tantsulisema väljenduslaadi juurde?
Jah, see on selge suundumus kas või eesti noorte koreograafide seas. Juba kaks-kolm aastat tantsitakse rohkem kui vahepealsel ajal.
Augusti tantsufestival ei taha tegelikult olla ainult tantsufestival, alapealkirjas oleme ennast nimetanud rahvusvaheliseks etenduskunstide festivaliks. Kui etenduskunstide festivalide programmidesse hakkas lisanduma tantsu, oli see põhjustatud…
-
Surra ja sündida võib ju ka saunas või bussis, ent haigla pakub tunduvalt kangema kontsentraadi. Näeme, et haiglas on muudki kummalist: näiteks külastajad, terved inimesed, peavad siin olema väga vaiksed, patsiendid võivad aga röökida nagu loomad. Oluline on seegi, et tegevus ei toimu lihtsalt haiglas, vaid just Võru haiglas, s.t provintsis, kus inimesed üksteist ka enne valgesse palatisse sattumist üsna hästi tunnevad. Lõpuks ei lähe näidend…
-
Roman Baskini lavastuste trump on hästi valitud, intrigeerivalt kokku kõlav näitlejate ansambel. Aeg-ajalt on lavastajal kombeks kotkaküünistega haarduda peaossa, seda juhul, kui roll on justkui temale kirjutatud – nagu kapten Shotover „Südamete murdumise majas”. Keskset rolli mängib lavastaja ka seekord. Juhtumisi on „Mesalliansi” perekonnapea John Tarleton täpselt Roman Baskini eakaaslane, seega veel päris poisike . . . . kapten Shotoveriga võrreldes. Mees parimais aastais, vitaalselt rutiini vastu mässav „räbalakaupmees”…
-
Jim Ashilevi lavastuses „13” muutub kaootiliseks teismeliste kambaks Von Krahli kursus: see on see Viljandi kultuuriakadeemia teatriõppe VIII lend, mis tegutseb nüüd Von Krahli teatris – kui mõnele veel meelde pole jäänud. Nendele lisaks mürgeldab laval ringi näitleja ja lavastaja Mart Koldits, kelle umbes kümneaastast vanusevahet kraalikursuslastega on päris vaimukalt ära kasutatud. Need 13aastastest 10-20 aastat vanemad näitlejad on saanud kõigega päris veenvalt hakkama: laval on…
-
Niisiis ootasin selliste eeldustega lavastuselt midagi lõbusat ja löövat, miskit, mis ehk meenutakski toda arusaamatut Snarki, keda Carrolli jahimehebande taga ajas. Nii oodates peabki aga teistmoodi minema: Snarki ju ei saa oodata, arvates, et tead ta tunnuseid või eeldusi. Nii toimiski lavastus hoopis teistel tasanditel. Kas või fakt, et „Snargijahi” puhul on tegu Vene teatri esimese suure suvelavastusega, on küll mõningase uudisväärtusega, ent sisuliselt ei muuda…
-
Kumba varianti sa laval näitlejana ise eelistad: kas meeldetuletamist või üha uuesti läbikogemist?
Mingid reeglid on ju kokku lepitud, vahet pole, millise teatriga on tegu, kas improga või füüsilise teatri või hoopis millegi kolmandaga. Iseennast on muidugi raske hinnata, et milline näitleja ma olen. On näitlejaid, kes täidavad skeemi ja teevad seda väga hästi – tõsi, mõned ka halvasti –, ent on ka näitlejaid, kes iga kord…
-
Jaggeri saavutuse esimesele poolele mõeldes seguneb minus imetlus imestusega, kohalike naismaadlejate kunagiste soorituste suhtes on hoopis raskem võtta mingit selget seisukohta. Endla suvelavastusena välja toodud loos pajatatakse ajast, kui atleedid olid rohkem artistid kui sportlased ning võistlussport ja meelelahutus seisid üksteisele veelgi lähemal kui tänapäeval. Tsirkusesaalides viljeletud maadlus, mis kujutas endast veidrat segu jõu-, ilu- ja osavusnumbritest, andis ühtlasi sotsiaalses plaanis seninägematu väljundi raske kondiga materiaalselt…
-
Kui 1991. aastal lõppes Eestis kommunistlik diktatuur, oli Raivo Põldmaa 29aastane ja Märt Meos 21aastane. Juba vabas Eestis sai mõlemast teatrijuht. 2012. aasta algul nägid nad Argentinas teatrifestivalil Marco Layera kõnealust tööd ning üks neist kutsus lavastuse Eestisse festivalile „Talveöö unenägu”, teine aga lavastaja kordama oma Tšiili-lavastust meie oludes. Kuigi Raivo Põldmaa ning Märt Meos vaevalt saavad väita, et nad kuuluvad põlvkonda, kelle elus poleks midagi…
-
Esmalt tekstist, niivõrd, kuivõrd see lavalt kõlanuna meelde haakus. Loone Ots on kultuuriloolise närvi ja eruditsiooniga kirjanik ning Ristikivi juba ammusest ajast tema lemmik, nii et kokku segada kirjaniku eluloolised seigad loominguga ja serveerida seda isikupäraste kujutelmadega vürtsitatud kastmes on täiesti tema stiil. Ristikivile enesele kirjandusloolaste tuhnimine tema lapsepõlves ei meeldinud ning selles mõttes olid sõber Kangro Lundis ja Oskar Kruus Tallinnas mõlemad samal tõrjutaval pulgal,…
-
Selline eluvõõrus teeb psühholoogiliselt põhjendamatuks ka Underi (Kersti Heinloo) pimeda armastuse Tuglase vastu ning kokkuvõttes ka tema enda tegelaskuju. Temagi puhul on madala ja kõrge kõnepruugi („Loodust on haaranud sel suvel nagu mingi pöörane meeleheitlik eneseavaldamise kirg”) vastandus sama lihtne nagu labidaga pähelöömine. Tunnen kümneid eesti kirjanikke, oma loomingut ei esita nad teiste ees iialgi – kui selle eest just raha ei maksta. Triviaalsusi muidugi räägivad,…
