Keda ja milliste lavastustega on detsembris talvisesse Tallinna oodata?
Üheks kõige põnevamaks osalejaks peame Peruu truppi Yuyachkani, nende lavastusest „Ilma pealkirjata” („Sin titulo”) sai kogu seekordse festivali idee üldse alguse. Yuyachkani on trupp, kes tiirutab ka Euroopa lavadel, nende lavastajat Miguel Rubio Zapatat peetakse sealse kontinendi kohalikuks „teatriguruks”. „Ilma pealkirjata” seekord paraku Tallinna ei jõua, küll aga teine Peruu lähiajalugu käsitlev, ohtrate muusikanumbritega lavastus „Viimane proov” („El ultimo ensayo”). Yuyachkani omapäraks ongi huvi Peruu ajaloo ning sotsiaalse ja poliitilise olukorra vastu – ja seda kõike pärismaises kastmes.
Boliivia lavastaja Diego Aramburo „ÆCCESS” on pigem tantsuline, provokatiivne, lavastuse pealkiri viitab ligipääsule, kontaktile iseendaga. Tegijate eesmärk ongi analüüsida, kuidas hea kontakt iseendaga muudab paremaks meie kontakti teiste inimestega. Teema peab olema tegijatele väga südamelähedane, sest miks muidu on nad otsustanud seda lavastust iga viie aasta tagant värskendada ning mängida lavastust järgmised 25 aastat.
Puhtalt sõnalavastused on „Talendid” („Los Talentos”) Argentinast ja „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” („Tratando de hacer una obra que cambie el mundo”) Tšiilist trupilt La Re-Sentida. Ootamatul kombel kannab mõlemat lavastust sarnane sisu: räägitakse talendikatest inimestest, kes ühel või teisel põhjusel on end maailma eest kuskile sulgenud. Tegijad on mõlemal puhul noored inimesed. „Talentides” näeme noorte geeniuste hakkamasaamist iseenda reeglite järgi toimivas elus ning seda, kuidas ka kõige säravama mõistusega inimesed peavad siiski kohanema välismaailma reeglitega. Lavastajad Agustín Mendilaharzu ja Walter Jakobi on teatri- ja filmivalla multitalendid.
La Re-Sentida on väga noor trupp, nende põhitähelepanu all on – nagu ladina-ameerika teatris tihti – kunst ning sotsiaalne ja poliitiline vastutus. „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” ongi mõtisklus selle üle, mida saab kunst maailma muutmiseks teha ning mis siis, kui seda pingutust üldse vaja ei ole. Lavastaja Marco Layera tegi samanimelise lavastuse, muide, 2012. aasta suvel Jänedal Pulli talus eesti näitlejatega, aga kindlasti tasub vaadata ka tulevärki täis ja revolutsioonilist tšiili originaali.
Selle aasta festivalil on ka kõrvalprogramm, kus näeb filme, toimuvad õpitoad teatrihuvilistele ja jagatakse muljeid Ladina-Ameerika riikidest.
Kahe aasta tagant korraldatav „Talveöö unenägu” toimub seitsmendat korda. Mis eristab seda festivali teistest meie lähiümbruse festivalidest?
Naljaga pooleks võiks öelda, et eristab väga kindla näo puudumine, ent kindel on suund välismaisele teatrile, millel meie enda Tallinna Linnateatri tegemistega ühiseid jooni. Seda viimast nii kunstilises mõttes kui ka vormiliselt: „Talveöö unenägu” on väikevormide, väikelavade festival.
