-
Pean mainima, et telefilmi “Oma Maapäev” vaatama hakanud, kangastus mulle korraks 1990. aastate algus, mil eestlasile näidati Tallinnas filmitud ameeriklaste suurteost “Candles in the Dark” (”Küünlad pimeduses”). Tollel oli samuti intentsioon kajastada Eesti ajaloosündmusi. Ei taha ma kõrvutada neid kahte linateost küll mitte, seda enam, et žanridki erinevad ja filmi tegemise põhjused. Küll aga tuleb mainida, et kui too ameeriklaste film vaevu näitas Eesti tegelikkuses toimunut…
-
Holopi poeg Andrei (Aleksandr Balujev) kasvab noore tsaarinna Ksenia Godunova (Violetta Davõdovskaja) õukonna lähedal ja näeb tsaarinnat alasti ujumas. Tänu sellele sündmusele kingib valitsejanna talle talismani, mis kestab eluaja. Kuid Ksenia ei jää kogu eluajaks Vene tsaaritariks: ta sünnitab poja Poola hetmanile (Mihhail Žebrovski) ja jääb võõrastega. Vahepeal on Andreist saanud Poola armee palgasõdurite burlakk. Ime läbi läheb Andreil korda ettevõte, mille tulemusena võtavad palgasõdur caballero…
-
Metsas käia on mõnus. Mitte ainult üksinduse pärast, sest üksi olla saab mujalgi. Metsa minna võib ju ka mitmekesi, sellepärast ei ole mets veel vähem mets – kuigi üksi olles tajutakse tugevamalt seda iseäralikku kõheduse, põnevuse ja selginemise tunnet, mis metsas käijat valdab (muidugi siis, kui ta ei unusta, kus ta on). Metsas toimub kogu aeg midagi. Seda saab jälgida, eristada, teadvustada ja meelde jätta, aga…
-
Aga kumb ta siis rohkem on, see raamat, kas ilu- või tarbeese? Mõlemat, ja seetõttu ta ka võistleb kõigi teiste esemetega meie tähelepanu pärast vähemalt kahes kategoorias. Iluasjana konkureerib raamat portselaningliga koha pärast kaminasimsil, ikebanaga diivanilaual ja disainvaasiga klaasitagusel riiulil. Tarbeesemena aga võistleb ta kõigi teiste tarvilike asjadega, alustades raadiost, televiisorist ja arvutist kui meediumist ning lõpetades autoga. See viimane on neist kõige hullem konkurent ja…
-
Kui 1978. aastal tulid NLKP ja seltsimees Brežnev isiklikult iga-aastasele mõttele tarbekaupade hindu „oluliselt” langetada ja mõne kauba hinda korrigeerida, hakkas kohv, mida paisati niikuinii harva lihtsurelike poodi, senise nelja ja poole rubla asemel maksma 18 („Robusta”) ja 20 („Arabica”) rubla. Tüüpilise haritlase netokuupalk küündis tollal ehk pisut üle 100 rubla. Niisiis oli võimalik kuupalga eest hea õnne korral soetada 5-6 kilo kohvi. Vähe sellest, et…
-
Esimene erialatund, kõige olulisem tund. Ütlen mõningaid olulisi asju, mille juurde peate tagasi tulema siis, kui istute siin juba vanema kursusena. Või siis, kui teil on ebaõnne olnud ja teid koolist välja visatakse. Või siis, kui teil on juba näitlejana õnne olnud – või ebaõnne olnud.
Lavakunsti õpetamine on praktiline asi, kõik targad asjad öeldakse otsese töö juures. See üks, tänane tund, millest te praegu pooli asju…
-
Nii on ka riigi tavalisest ümmargusemal ja suurejoonelisemalt tähistataval sünniaastapäeval osalemisega. Igaühel on õigus seda tähistada, sealhulgas neil kodanikel, kes on kodanike ühistahte väljenduse tagajärjel riiki juhtima pääsenud. Õigus on aga ka neil, kes soovivad olla väljaspool pidumeeleolu mõjuvälja, neil, kes soovivad, et riigivõim avalike pidudega liiga agressiivne ei oleks, ennast pähe ei määriks ja kodanike erasfääri ei tungiks. Õigus tähistada sünnipäeva avalikult on samaväärne õigusega…
-
Pole üllatav, et sama võib näha ka postkommunistlikus Eestis viimase kuueteistkümne aasta jooksul, kui proovitakse aru saada sellest, mis ikkagi toimus siin umbes viiskümmend aastat väldanud okupatsiooni perioodil. Mõnevõrra ootamatu on praegune diskussiooni ägenemine, kui väga aktiivselt on lähimineviku teemadel hakanud sõna võtma endised erineva tasandi ideoloogiatöötajad. Kas on tegemist aprillisündmuste järelkajaga, mis siinse ühiskonna varasemast suuremal määral polariseeris, või hoopis viimase meeleheitliku katsega tegelikkust muuta,…
-
Barthes’i loeng inspireeris Umberto Ecot, keda fašismiteema erutab sedavõrd, et ta pakkus läinud kümnendi keskpaigas New York Review of Booksis välja neliteist põlisfašismi tunnusjoont, mille Vikerkaar ka kohe eesti lugejale vahendas. Andrei Hvostov osutas mõni aeg hiljem õigustatult, et Eco manuaali alusel saab fašismitempli kergesti kõigile ja kõigele otsa ette lüüa. Ent olgugi et kõiges ei pea nägema fašismi ega ka kellegi võimupüüdlusi, väärib Eco Barthes’ist…
-
Alustuseks tulebki ühtlasi märkida, et juba selle teksti tõlkimine on iseenesest aukartust äratav saavutus – Mati Sirklil on see „Mängiva inimese” järel juba teine Huizinga eestindus. „Keskaja sügise” kirevast tõlke- ja editsiooniloost võiks aga kahtlemata kirjutada omaette raamatu. Ühelt poolt mängib selle raamatu puhul erakordselt suurt rolli mitmekihiline stiil, mis seab endale sihi vahendada lugejalegi autori kaemuslikke kogemusi keskaegsete tekstide lugemisel, aga kätkeb endas ka XIX…
