-
Tartu ülikooli uusima aja õppetooli juhataja professor Eero Medijainen on kirjutanud raamatu, mille eesmärk on „anda ajaloolase nägemus teemadest ja küsimustest, mis seostuvad sagedamini poliitika ja politoloogiaga”. Teose koostamisel on silmas peetud ajaloolasi, ajalooõpetajaid, ajaloohuvilisi laiemalt ja eelkõige ajalootudengeid, kes tunnevad huvi poliitika kui distsipliini vastu. Tegemist ei ole traditsioonilise õpikuga, mis pakub ajaloo või poliitika alusteadmisi. Lähtutud on soovist avada ajaloolaste ja poliitikute poolt sagedamini…
-
Muude tähtjate külaliste seas osales Suure Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeva tähistamisel ka Deng Xiao Ping; ja temaltki päriti, mida ta arvab suursündmuse ajaloolisest tähendusest. Deng vastas, et ajaloolise tähenduse objektiivsemaks hindamiseks olevat ajaline distants veel liiga väike. Siin annab endast märku ehthiinalik suhtumine, mille kohaselt Euroopal ajalugu peaaegu üldse polevat. Vahest tohime selles suhtelises nooruslikkuses näha ka kärsituse üldisimat põhjust. Hiinlase silmis on kaks sajandit tühine…
-
Vahur Laiapea on oma varasemateski dokumentaalides „Tummfilm kurdist tüdrukust”, „Hing on sees”, „Inimene pole kala”, „Teisel pool pidalitõbe” käsitlenud puudega inimeste ja nende pärast muretsemise teemat, seni viimases töös „Ilusad inimesed” vaadeldakse vaimupuudega noori ja seda, kuidas nende eest hoolitsetakse.
Elementaarsed tõed
Alustaks mõnest elementaarsest tõest.
Filmindus on kunstiliik, mis peaks vaatajas esile kutsuma eelkõige emotsioone (erandid välja arvatud). Nii on „Ilusate inimeste” (ja Laiapea varasemate tööde) puhul see…
-
1938. aasta 2. märtsi varahommikul oli minu kohver pakitud. Tõttasin sadamasse, et astuda laevale, mis kuulus tookordsele Inglise-Balti laevaseltsile ja mis kandis nime „Balt-Tallinn”, et alustada pikemat reisi Inglismaa kaudu Pariisi, siit Viini, Berliini ja Varssavisse. Saatmas olid minu vanemad ja veel mõned sõbrad. Reisiseltskonda aga kuulusid minu vend Olev ja Ruut Tarmo Draamateatrist, Kaarel Karm ja mina „Estonia” teatrist. Oli küll juba 2. märts, aga…
-
Ma kulsin et mingid kuradi kuldurnikud raisk varasdavad rahva ühisvara. Et mingi kirjatsura saab endale kulka kulul arvudi ja puha. No mida kuradit teeb kirjatsura arvudiga ma küsin? Ega ta mingi raamadupidaja pole. Tehgu kõgepealt TÖÖD raisk leidku endale korralik TÖÖ, siis tulgu rahva raha nõudma. Inimesed nälgivad, eelarvega häda, kunstiinimesed pidutsevad, need asiad ju odse seotud!
Vot Kreizberg onn mees! Kui ikka tema üdleb, et…
-
„1927. aastal vaieldi raha jagunemise üle erinevate sihtkapitalide vahel, nõukogu töökorra üle ja toetuste määramise otstarbekuse üle. Kultuurkapitali nõukokku hakkasid kuuluma riigikogu liikmed, enamasti ministrid. Sellele eelnes arutlus võimaliku põllumajanduse sihtkapitali, isegi metsa- ja seakultuuri sihtkapitali loomisest. Ettepanekud jäid siiski rahuldamata, kuid kompromissiks kuulus Kultuurkapitali nõukokku mõnda aega põllumajandusminister. 1. novembril 1927 võeti vastu uus Kultuurkapitali seadus, mille järgi 50% jaotatavast rahast läks valitsuse käsutusse. Nõukogus…
-
Pettus võib juhtkiri ju olla, üldjuhul pikema mõjuta samuti, aga siiski häiriv ja solvav. Mingis kriitilises olukorras, kus otsustamisel on kaalukeeleks üksainus hääl, võib aga laimava meediakampaania järelmõju saada tervele eluvaldkonnale saatuslikuks.
Kirjanik ja kunstnik, helilooja, näitleja ja režissöör seisavad praegu Äripäeva ning Postimehe toimetuse ees (viimane on küll juba pisut tagasi tõmmanud), nagu nad seisaksid öisel tänaval näomaskides kurjategijate jõugu ees. Ükskõik, kuidas ja mida sa…
-
Miski on XX sajandi viimasel kolmandikul Ameerika kodanikuühiskonnas muutunud. Vanad kodaniku- ja seltsielu vormid näivad olevat lagunemas, uued aga ei seo inimesi enam vahetus silmast silma suhtluses. Inimesed ei tunne end turvaliselt, elu tundub külmem, üksildasem, kõledam. Kas see muutus on tõeline või kujuteldav, mis seda põhjustab ja kas see võib osutuda ohtlikuks Ameerika demokraatiale? Need on küsimused, mida uurib Harvardi ülikooli tunnustatud halduspoliitikaprofessor Robert Putnam…
-
Üldiselt on Eesti avalikus ruumis au sees olnud pigem mütoloogiline kui objektiveeriv ja struktureeriv tüpoloogiline mõtlemine. Kas leidub kusagil tsiviliseeritud riikides selliseid „ühiskondliku tellimuse” tulemusena aja(loo)masinast välja kargavaid poliitilisi „kolle”, selliseid mõõdutundetuid helge tuleviku kuulutusi ja fanaatiliselt märgistavaid kampaaniaid, nagu seda on kuulda ja näha saanud kodutanumal? Ka on raske kujutleda, et kusagil kultuurriigis leiduks sellisel hulgal proletaarset kultuuriviha, millega anonüümsed netikommentaatorid ikka ja jälle kostitavad…
-
2005. aastal prantsuskeelsena ilmunud ning tänavu eesti keelde tõlgitud Milan Kundera esseeraamatus „Eesriie” jätkub sama temaatika, millega meie lugejail oli võimalik tutvuda juba 1988. aastal kohalikku keelde vahendatud kõnes „Romaan ja Euroopa” („Valik III”) ning kümme aastat hiljem Eesti kultuuriruumi sisenenud tekstikogus „Romaanikunst”.
„Romaan ja Euroopa” (kõne Jeruusalemmas 1985) on tegelikult „Romaanikunsti” (prantsuskeelne originaal 1986) vormiliselt eklektilise koguterviku viimane peatükk. Õigupoolest võiks vabalt samade kaante vahele kuuluda…
