-
Mulle tundub, et ma saan õigesti aru, kui ma kompositsioonitehnikas seletaks seda meetodit nii: pealiskaudselt kuulates (aga nii me tegelikult ju kuulame) tundub kõik olevat lihtne ja selge. Mida rohkem süveneda, seda rohkem selgub vastupidine – tegemist on hoopis juhuslikkuse ja kaootilisusega. Oli aeg, kui juhuslikkust muusikas konstrueeriti algoritmidega. Nüüd siis vastupidi.
Oslo filharmoonikute kontsert algaski Rolf Wallini teosega “Act” (2004). Suurepärane teos kontserdi alustamiseks, demonstreerides orkestri…
-
Beethoveni ooper “Fidelio” pole ooperilavadel olnud kuigi sage külaline juba selle loomisaastaist (1805-1806 ja viimane, siingi kõlanud variant 1814) peale, kuna teose vokaalpartiid nõuavad hea koolituse ja vastupidavusega lauljaid. Nagu lavastaja Liis Kolle on kavalehel tabavalt märkinud: “Tema muusikalis-moraalset kõrgust ja teatraalset avaldusvormi on raske ühisele nimetajale viia”. Nimelt puudus Beethovenil kahjuks üks omadus – lavakunsti omapära tajumine. Ka ta ise ei pidanud “Fideliot” täiuslikuks ning…
-
Kuid ega siis heli kusagile kao, kui ka õhk minema lipsab. Heli levib ikka edasi läbi vee ja maapinna ja läbi meie pealuu. Neis keskkondades levib heli isegi palju kiiremini ja kaugemale kui õhus.
Deep Purple Veenusel
Kuulmismeel on inimesele nii oluline, et me ei saa sulgeda käte abita kõrvu, nagu paneme kinni silmad või hoiame kinni hingamise, et ebameeldivat lehka mitte tunda. Nagu me ei pista jälkusi…
-
Möödunud nädalal Tallinnas, Võrus ja Jõhvis üles astunud Tianjini muusika- ja tantsuteater pidi eelreklaami kohaselt esindama hiina klassikalist tantsukunsti. Ja suures osas oligi see nii, kuid mitte ainult – tantsude koreograafia kujunes hästi mitmekülgseks tänu eripalgeliste numbrite vaheldumisele. Ka varieerus tantsude saatemuusika (mis tuli fonogrammilt) traditsioonilisest hiina helikunstist lausa sünteeskõlades etnopopini. Lisaks veel puht muusikalised vahepalad elavas ettekandes, mida esitati hästi põnevatel hiina rahvuslikel instrumentidel.
Ent alustagem…
-
Beethoveni klaverisonaadid jagunevad kolme suurde gruppi, varajase perioodi lõpuks loetakse “Pastoraalset” sonaati op. 28, mis on kirjutatud 1801. aastal ja siis, aasta hiljem, kirjutab 32aastane helilooja midagi ootamatut: “Ei ole rahul oma varasemate teostega, siit alates tahan suunduda uutele radadele.” Beethoven ei ole rahul? Millega, miks, kuhu? Aga ta suundubki, esialgu vähemalt osaliselt, kirjutades järgnevat kolme sonaati op. 31. Selleks ajaks on Beethoven jõudnud Heiligenstadti kriisi künnisele. Kuni…
-
Iga ettevõtmine on (õnneks) korraldajate nägu. Tallinna kammermuusika festivali esinejad on akadeemilised ja mitme põlvkonna tunnustatud eesti muusikud. Sel aastal Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa, Mari Tampere, Marko Martin, Peep Lassmann, Oksana Sinkova, saksofonikvartett SaxEst jpt. Võimaluse festivali galakontserdil aariaid orkestriga kuulata andis muusikaakadeemia orkestrist välja kasvanud Festivali Kammerorkester (juhendaja Mari Tampere).
Tallinna festivali puhul võib paralleeli tõmmata soomlaste fenomenaalse Kuhmo kammermuusika festivaliga. Viimasesse on kunstiline juht Vladimir Mendelssohn lisaks…
-
Carmeni rollis oli seekord üllatuslikult blond naisterahvas, kes mängleva mõnuga nautis oma mõju meestele. Ootamatult kirglikuks ja siiraks kujunes “lilleaaria” viiulitele usaldatud teemaarendus – siin avanes kahe noore Armastus täies ilus. Anastassia Mihheikinas ja Nariman Bekzanovis oleks nagu liikuma hakanud mingi täiesti uus hoovus, tekkis energiavoog, mis haaras endaga kaasa ka publiku – aplaus oli spontaanne ja pikk.
Väga sugestiivsed ja mehised oli Korrehidoor Volodimir Šmigelski ning…
-
Pealkirjas väidetu peaks olema vastuseks küsimusele, mitu eesti tšellisti kontserti toimub meil ühel hooajal. Pöörame pilgu Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarjale “Akadeemiline kammermuusika” ja mis me näeme? Aegade algusest, s.t sarja käivitumisest aastal 2003 tänaseni on toimunud kahe tšellisti kaastegevusel kolm tšelloõhtut.
Sarja avakontsert oli noore mehe Kristjan Saare õlul koos pianist Ralf Taaliga, järgmine toimus aastal 2005 ja siis oli laval Ardo Västrik koos pianist Lea Leiteniga…
-
Jerry Lee on mul müütilise kujuna meeles Johnny Cashi eluloofilmist “I walk the line”, ning muidugi vanast muusikakõmupressist. Märatseja, alkohoolik, skandalist, narkar, kakleja, ülbik, keda tõmbasid enim lapseohtu nümfetid. Rock’n’roll oli ju Ameerika moraalsele ehitussõrestikule ohtlik (nagu neegrid, juudid, kommunistid, biitnikud, erinevad naisõiguslaste liikumised jms) kuni selleni välja, et paljud usuvad, et suurimate rock’i-sangarite enam-vähem üheaegne kadumine areenilt USAs polnud juhus, vaid hästi organiseeritud tegutsemiskava: Elvis…
-
Kohalik ja kohatu
Seksoundi plaadifirma kümnes väljalase, kogumiku “Kohalik ja kohatu” teine osa toob meieni läbilõike eesti popmuusika peavoolu kõrval jõudsalt kulgevatest hoovustest. Seejuures läheneb mõnigi neist juba mainstream’ile, ent on siiski suutnud säilitada identiteedi. Plaadikaanel seisev “independent music” võib žanrimääratlusena küll olla eksitav, sõna-sõnalt aga iseloomustab kompilatsiooni hästi. See on tõesti muusika muusika enese pärast.
Valim tundub seejuures väga mitmekesine ning ei anna end naljalt määratleda ühegi…
