-
Pealkirjas väidetu peaks olema vastuseks küsimusele, mitu eesti tšellisti kontserti toimub meil ühel hooajal. Pöörame pilgu Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarjale “Akadeemiline kammermuusika” ja mis me näeme? Aegade algusest, s.t sarja käivitumisest aastal 2003 tänaseni on toimunud kahe tšellisti kaastegevusel kolm tšelloõhtut.
Sarja avakontsert oli noore mehe Kristjan Saare õlul koos pianist Ralf Taaliga, järgmine toimus aastal 2005 ja siis oli laval Ardo Västrik koos pianist Lea Leiteniga…
-
Jerry Lee on mul müütilise kujuna meeles Johnny Cashi eluloofilmist “I walk the line”, ning muidugi vanast muusikakõmupressist. Märatseja, alkohoolik, skandalist, narkar, kakleja, ülbik, keda tõmbasid enim lapseohtu nümfetid. Rock’n’roll oli ju Ameerika moraalsele ehitussõrestikule ohtlik (nagu neegrid, juudid, kommunistid, biitnikud, erinevad naisõiguslaste liikumised jms) kuni selleni välja, et paljud usuvad, et suurimate rock’i-sangarite enam-vähem üheaegne kadumine areenilt USAs polnud juhus, vaid hästi organiseeritud tegutsemiskava: Elvis…
-
Kohalik ja kohatu
Seksoundi plaadifirma kümnes väljalase, kogumiku “Kohalik ja kohatu” teine osa toob meieni läbilõike eesti popmuusika peavoolu kõrval jõudsalt kulgevatest hoovustest. Seejuures läheneb mõnigi neist juba mainstream’ile, ent on siiski suutnud säilitada identiteedi. Plaadikaanel seisev “independent music” võib žanrimääratlusena küll olla eksitav, sõna-sõnalt aga iseloomustab kompilatsiooni hästi. See on tõesti muusika muusika enese pärast.
Valim tundub seejuures väga mitmekesine ning ei anna end naljalt määratleda ühegi…
-
Kindlasti on igasugune “elusalt” kuuldu alati mõjusam, ent kui reklaamigurude üles haibitud staaride galakontsertidel on enamjaolt traditsioonilises vormis reastatud valik lauljaid (kellest äärmisel juhul kaks-kolm on n-ö publikupeibutused), siis kõnealune õhtu lausa jahmatas nii lavastusliku läbimõelduse kui sõna otseses mõttes “tähesajuga”.
Uskumatu, et ühes teatris (Moskva Novaja Opera) on selline lausa pillav sopranite küllus! Oli ju antud õhtu pühendatud sajandi suurimale sopranile Maria Callasele. La Divinale, lauljale,…
-
Festival on tänaseks jõudnud oma mõõtmetelt parajusse, s.t ei tapa mahtudega, ja seda jõuab mõnuga jälgida. Senisel kolmel festivali aastakäigul on välja kujunenud meeldiv programmistandard, s.o midagi eelmisest programmist: Orffi “Carmina burana”, Piazzolla “Maria de Buenos Aires”; midagi, mis on superesituses: Poulenci “Karmeliitide kahekõned” (2005), Šostakovitši “Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast” (2006). Lisaks sensatsiooniline lehekülg vene kultuurist: Helikoni ooper, Novaja Opera ning nüüd ka Russian Imperial Ballett…
-
Kirjandusteadlane Pavel Viskovatõi on kirjutanud 1892. aastal ilmunud rariteetses väljaandes “Lermontov. Elu ja looming” muu hulgas: “Lermontovi teostes peegeldus vaba üksiku hinge väsimatu võitlus ajastu nivelleeriva jõu rõhumisega. . . . Kogu oma võimsa natuuriga püüdleb Lermontov valguse ja headuse poole. Ning ainult selles näeb ta pääsemist hingepiinadest.”
Läbi aegade on rahvaste müütides esinenud universumis rändavad hinged, kes igatsenud leida hingerahu läbi puhastava armastuse. Ning need müüdid on olnud inspiratsiooniallikaks paljudele…
-
Tegutsenud 2003. aasta kevadest saadik, on Led R lõpuks ometi saanud hakkama oma esikalbumiga “Led The R Out”. Salvestatud tänavu talvel-kevadel, koosneb plaadi materjal 11 Led Zeppelini klassikalisest laulust ja (oh imet!) ühest akustilisel kitarril esitatud originaalpalast nimega “Fairytale to Little Roosi” (“Muinasjutt väikesele Roosile”). See pärineb kitarrist Jaanus Nõgistolt ja haakub stiililiselt ülejäänud materjaliga nii kenasti, et seda on serveeritud lühikese (alla kahe minuti) sissejuhatusena loole…
-
Ainult surmaminejale on antud eesõigus näha hetke jooksul silme eest läbi jooksmas tervet oma elu. Ning selle võimaluse annab neitsile vend Dominicus, kes on taevast toonud kaasa Jeanne’i eluraamatu, mida hakatakse meie ees lehitsema, jõudes kulminatsiooni, s.t võika tulesurmani.
Need on kaks punast joont, millele on üles ehitatud Arthur Honeggeri (1892–1955) ja Paul Claudeli (1868–1955) dramaatiline oratoorium “Jeanne d’Arc tuleriidal”. Honegger on öelnud: “Kogu muusikaline õhustik on…
-
Kuressaare kammermuusika päevad on kujunenud väga ainulaadseks ja mainekaks sündmuseks nii Kuressaare kui kogu Eesti kultuurisuves. Üritus paistab silma väga hea korralduse poolest, selle eest suur tänu festivali töögrupile: kunstiline juht ja produtsent oli Andres Paas, produtsendi assistent Kristiina Himma ja pressiesindaja Maarja Kasema.
Aasta-aastalt kasvab kammermuusikapäevade populaarsus – kui esimestel festivalidel anti kontserdid põhiliselt Kuressaare muusikakoolis, siis nüüd ei tuleks see publiku arvukuse tõttu enam kõne…
-
Tundub kohatu nii elitaarse muusika festivalist rääkides alustada kommertsedust, aga esiteks on see omaette fenomen ja teiseks on selle põhjuseks kunst, ainuüksi festivali kvaliteet ja õhkkond. Sest reklaamiks korraldajate sõnul raha ei ole! Olla ilmunud paar reklaamkasti Soome enda lehtedes ja kõik. Tänavuse plahvatusliku menu põhjuseks peavad korraldajad eelmise aasta festivali kõrget taset, kuuldused sellest levinud muusikasõprade ringkondades kulutulena. Eelmüügist märkimisväärse osa piletitest ära ostma pani…
