-
Seda kirjatükki ajendas paberile panema Sirbi toimetuse ühiskülastus, tutvumaks Viljandis renoveeritava/rajatava pärimusmuusika keskuse ehitustööde ning ka pärimusmuusika leviku ja propageerimise uute ning värskete ideedega. Hoone ise – Viljandi Jaani kiriku kõrval paiknev XVII sajandist pärinev võlvkaartega laohoone, nimetame seda momendil tinglikult Kultuuriaidaks – on praegu palavikuliste ehitustööde tallermaa. Mürisevad segistid ja kraanad ning ringisaalivad töömehed ei jäta kahtluse raasugi, et järgmise aasta kevadeks koorub tellingute tagant…
-
Võib arvata, et Palermost pärit Salvatore Sciarrino (1947) muusika, mis kõlas õhtu alguses, võis nii mõnelegi uue muusika huvilisele mõjuda vähemalt kummastavalt, kui mitte hämmastavalt. Nimelt kujunes tema teos „Shadow of Sound” („Heli vari”, 2005) tõepoolest heliks ja tema varjuks, kus puhkpillide piano’de kõrval (heli) varjuna keelpillide vaevukuuldavad sahinad ja pigem aimatavad tremolod. Kohati oli pinev (peaaegu) vaikus küll selline, et kui kellelgi kuulajaist oleks riidehoiu…
-
Esimest korda kõlas see kontsert 1808. aasta detsembris Viinis, solistiks oli tollal helilooja ise. Aga tookord kõlas esiettekandes lisaks nimetatule ju veel kaks teost: V sümfoonia c-moll ja VI sümfoonia F-duur. No oli see alles kava, eriti kui silmas pidada nende teoste edaspidist käekäiku muusikaajaloo areenil! Beethoven, muuseas, on sündinud 16. või 17. detsembril: oli see siis sünnipäevakingiks ka talle endale, mitte ainult kingitus maailmale?
Kaugetest aegadest…
-
Miks ma siis sellist kõmu tekitan ühetunnise kontserdi puhul, kus esitatakse ühe autori kaks sonaati? Usun küll, et ma eriti ei eksi, kui käin välja sellise arvamuse, et need Prokofjevi sonaadid viiulile ja klaverile on omas žanris XX sajandi tippteosed ning samas tundub, et sellega on niisugusele musitseerimisvormile pandud ka päris väärikas punkt. Need sonaadid on täiuslikud vormilt – neljaosalised, kuid eriti meisterlikud ansambliliselt, kus vaatamata…
-
„Paljude teoste loomiseks on algtõuge tulnud interpreetidelt,” ütles Eespere intervjuus Klassikaraadiole, kui jutuks tuli tema kitarrile kirjutatud loominguosa, mille hulgas on nii soolo- kui kammerteoseid ja nüüdsest ka kitarrikontsert. Tegelikult kehtib see tõdemus samuti paljude teiste teoste kohta: „Autorikontsert ja autoriplaat on seesugused motiveerivad asjad, mis sunnivad tööd tegema ja uute lugudega välja tulema,” täiendas helilooja oma mõtet enne kontserti. „Lihtsalt sahtlisse selliseid asju ju ei…
-
Teiseks: samalaadselt hiljem pinnale kerkinud nätsubändidega oli ka Herman’s Hermitsi muusikaline tase üsna tagasihoidlik. Seda iseloomustab tõsiasi, et paljudel plaatidel mängisid külalismuusikud. On teada, et vähemalt kitarrist Jimmy Page ja klahvpillimängija John Paul Jones, tulevased Led Zeppelini loojad, musitseerisid üsna mitmel Herman’s Hermitsi plaadistussessil.
Peter Blair Denis Bernard Noone on sündinud 1947. aastal Liverpoolis, kuid kodulinnaks talle siiski Manchester. Muusikat ja näitlemist õppis ta kohalikus muusika- ja…
-
Loomulikult pole Küberstuudio meil Eestis praegu ainus loominguline kollektiiv, kes sünteesib akustilist ja elektroakustilist muusikat muude kunstivaldkondadega, kuid tänu Monika Mattieseni interpreedi-meisterlikkusele (samad sõnad ka Margo Kõlari teostatud elektronsfääri aadressil) on latt tõstetud, kas või juba esitatavate teoste taseme poolest, vägagi kõrgele. Tõsi, ega Küberstuudio puhul ei pruugi kõik projektid alati sujuda ühtsel tasemel kõikides parameetrites – mõni audiovisuaalne lahendus võib meelde jääda rohkem auditiivses, teine…
-
Üks iseloomulik seik oli tolle teosega ka. 1962. aastal oli Moskvas noorte heliloojate konkurss, millel oli mitmeid Eestist saadetud teoseid – ja kõik said esikohad. Mäletan, et Tormiselt oli seal midagi ja Pärdi “Lastekontsert”. Iseenesest väga head lood. Aga minul oli tollal formalisti kuulsus, eriti Moskvas kritiseeriti mind selle eest. Ja meie kultuuriministeeriumist öeldi, et selle teosega ei tohi minna üleliidulisele konkursile, et see kompromiteerivat meie…
-
Sest „Psalmid” pole mitte ainult tekstiliselt vaid ka muusikaliselt sügavtõsised (et mitte öelda depressiivsed). Oma osa saavad kõik inimlikud pahed ja nõrkused, mis jumaliku suuruse kõrval näivad eriti mustad ja väikesed. See pole mitte ainult depressiivne, vaid kohati lausa repressiivne muusika.
Schnittke „Psalme” ei ole Eestis varem esitatud. Seda teost kuulates või nooti vaadates enamik meist selle üle ilmselt ei imestaks – „Psalmid” on pööraselt rasked nii…
-
Kuigi vorm pole sisule veel järele jõudnud, publik oli endiselt akadeemiapõhine ja konverentsil ka suhteliselt napp, on midagi olulist korda saadetud. On olemas baas edasiseks kasvuks ja laienemiseks. Mitte et eesti kultuuripildis veel üht üldkülastatavat festivali ilmtingimata vaja oleks. On ju tegijate prioriteet ikkagi eelkõige oma tudengite elu huvitavamaks teha. Aga siin on potentsiaali teha oma üliõpilastega midagi sellist, mis ka laiemalt korda läheb.
Konverentsimõte oli hiilgav.…
