-
Millegipärast on meie hariduses juba üle poole sajandi juurdunud tõdemus, et muusikaõpetus on eesti kultuuris midagi hästi kõrvalist, tähtsusetut ja marginaalset. Ühest tunnist nädalas (kas te kujutate ette matemaatika, füüsika jms õpetamist selles režiimis?) peaks täiesti piisama selleks, et sirguksid omasoodu uued Pärdid, Tormised, Tüürid, Kaljusted ja Rannapid. Ollakse veendunud, et see kõik juhtub ladusalt justkui iseenesest, hariduspoliitikast ja vähegi adekvaatsest mõtlemisest sõltumata.
Aga räägime siis juba…
-
Kas peaks sellist üritust pidama pelgalt üksikute muusikaõpetajate erihuvi saaduseks või võib selle tagant näha mingeid laiemaid suundumusi eesti kultuuris? Kui võtta arvesse “Viljandi folgi” aasta-aastalt kasvavat populaarsust ja kas või fakti, et kõrge külalise, kuninganna Elizabeth II auks peetud “minilaulupidu” algas vana rahvalaulu võtmes, siis tundub, et rahvapärasuse element on meie muusikakultuuris üha kaalukam. Niisuguseid nähtusi uuritaksegi Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnas. Tähelepanu keskmesse on viimastel aastatel…
-
Kes on Neeme Järvi? Me teame, et ta on dirigent, me teame, et ta on raugematu energiaga geniaalne muusik. Kuulsust ja edu ei ole võimalik mõõta, kuid Neeme Järvit tunnevad kõik maailma tipporkestrid ja interpreedid. Ta on praegu Haagi Residentorkestri peadirigent ja New Jersey SO peadirigent, Detroidi SO emeriitmuusikajuht ja Göteborgi SO emeriitpeadirigent, Jaapani Filharmooniaorkestri peakülalisdirigent ning Kuningliku Šoti Rahvusorkestri laureaat-dirigent. Neeme Järvi on salvestanud rohkem…
-
Teine alguspunkt: 1998. aastal algatas Estonia teater libretode võistluse, et puhuda elu sisse kodumaisele ooperikirjutamise traditsioonile. Laekus 24 tööd. Tänaseks on nii mõnigi selle võistluse vili jõudnud lavale publikut rõõmustama. Sealtpeale on rahvusooper hoidnud ka kinni põhimõttest, et igal hooajal peab mõni uus eesti algupärand lavale pääsema. Kui aga lugeda kokku kutselise teatri esimese sajandi jooksul Estonias etendatud Eesti algupärased muusikalised lavateosed kuni “Wallenbergini”, on tulemus…
-
Foorumile mõtteainet andnud teemadest polnud suurem osa sugugi uued: aastaid on näiteks räägitud muusikaõpetajate kesistest palkadest (isegi kõige kõrgema kategooria kooliõpetaja, täpsemalt õpetaja-metoodiku töötasu ei küüni Eesti keskmiseni!). Midagi uut polnud kahjuks ka foorumit väisanud haridusministri Tõnis Lukase kinnituses, et üldhariduskoolide uue õppekava ja uute ainekavadega küll tegeletakse (ikka veel!), ent millal need reaalselt valmis saavad ja rakenduvad, pole praegugi teada. Tuttav ainevaldkond on samuti üldhariduskoolide…
-
Miks, mida ja kuidas?
Foorumijärgselt on võimalik nentida, et päeva jooksul kõneldu tõi ilmsiks kahe põhilise hariduskäsituse esindatuse meie muusikaharidusega seotud inimestel. Vaatlen neid järgnevalt lähemalt ning seostatuna kolme küsimusega, mis läbi sajandite mis tahes pedagoogilist tegevust on määratlenud. Need küsimused on: miks, mida ja kuidas õpetada ja õppida; ning antud vastused võivad erineda sõltuvalt ajastust ja selle vaimsest situatsioonist.
Nii nagu Eestis tervikuna, nii näib domineerivat ka…
-
Aga kunstnikuks enne ei saa, kui oled elu tundma õppinud, kõvasti vastu pead saanud, siis on lootust. Aga kuidas seda kõike teha, selle koha peal vaikitakse mõtlikult ülespoole vaadates – kõik ei peagi kohe arusaadav olema, mis on muidugi tõsi. Kui siis põhjalikult segadusse aetud noor inimene muusikast eemaldub, hakatakse kurtma, et Eestis on vähe noori, kes tahavad sellega tegeleda. Aga Eestis on väga palju andekaid…
-
Meie muusikakoolides õpib kokku ca 12 000 muusikaõppurit koos Muusikakoolide Liidu ja muusikakeskkooli õpilastega. Lisame siia veel eramuusikakooli Gamme, Kibuvitsa muusikastuudio, Kohila Koolituskeskuse muusikaosakonna, Nissi Trollide muusikastuudio, Sonare stuudio, Rapla kitarristuudio, Musaklubi, Kaari Sillamaa laste kaunite kunstide kooli, Arsise kellade kooli, Meero Muusiku jne, saame kokku julgelt üle 14 000 muusikahuvilise, kes on valinud muusika oma hobiks, millega vabal ajal rõõmuga tegeleda.
Olen päris kindel, et õpetajad, kes töötavad…
-
Martti Talvela on kirjutanud, et ooperiliteratuuris on kaks bassirolli, mis kõrguvad üle teiste: need on Paavo Ruotsalainen ja Boriss Godunov. Talvela laulab ka oma plaadil koos Borissi surmastseeniga Paavo Ruotsalaineni kahte monoloogi “Minun on vielä ennen kuolemaani puhuttava Suomen kansalle. . . .” ja “En saa ovea auki. . . .”. Talvela esitus on tõesti niivõrd vapustav, et ei imestagi, et 1977. aasta Savonlinna festivalil käis Kokkoneni ooperit kokku vaatamas-kuulamas 15 000 (!) inimest.…
-
Olin ka Lembit Orgse aprillikuus toimunud “Prantsuse süitide” kontserdil. Nüüd tollaseid “Prantsuse süite” ja 17. mail muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis kuuldud “Inglise süite” võrreldes pean tunnistama, et viimane kontsert meeldis isegi veel rohkem. Esitus oli mõlemal korral ühevõrra hea, põhjus peitus aga kahe teose erinevustes. “Prantsuse süitide” kontsert oli ulatuslikum ettevõtmine, tsüklid olid esitatud väga läbimõeldult ja viimistletult, kuid see on muusika, mis on teatud määral…
