-
Näib, et sel teemal võib lõpmatult heietada, kuid kui tulla Sinkova-Leiteni flöödiõhtu juurde, võin küll öelda, et tegemist oli kõrgkvaliteetse, akadeemilise kammermuusika kontserdiga. Löönud lahti kavalehe ja näinud seal autoreid nagu F. D. R. Kuhlau (1786–1832), Julius Würst (1845–1907), T. F. Böhm (1794–1881), Gabriel Fauré (1845–1924), Eugene Bozza (1905–1991), Raimo Kangro (1949–2001), Helmut Rosenvald (1929), Ian Clarce (1964) ja Ernesto Köhler (1849–1907), võis tekkida tõesti kerge „klimbisupi” sündroom. Kuid…
-
Albumi süda on ehk kiigel lauldud ja lindistatud kiigelaulude tsükkel, sellisena mu teada me kandis esimene omataoline – kummaline, et salvestisena kuuled seda teisiti, aimad nüansse ja rütme ning lugu, mida ise kiigel lauldes, saati sääl veeres seistes (mis on pigem ikka olnud roll) teadvusega ei taba. See ruum muutub kaugemaks ja müütilisemaks, sa oskad sääl märgata mudamusta maagiat ja valuvalget võluväge ja seda aegade päratut…
-
Tõsi küll, ei saa öelda, et selle ansambli kontsert siinkirjutajale väga sügava mulje oleks jätnud. Nymani muusika on kantud sellisest ameerika minimalismi äärmuslikust vormist, mille puhul ei ole probleem, kui pikkades lugudes kasutatakse väga vähest muusikalist materjali. Minu jaoks see on probleem. Eriti veel siis, kui muusika enda struktuur on ülimalt lihtsakoeline, kvadraatne ja kordustele rajatud. Informatsiooniteoorias kasutatakse sellise äärmuse kohta liiasuse mõistet. Selline liiane helilooja…
-
Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarjas „Akadeemiline kammermuusika” märgiti seda tähtpäeva kontserdiga „Hommage a Buxtehude”, kus helilooja ja tema kaasaegsete teoseid esitas organist ja klavessinist Marju Riisikamp. Eesti publik peaks seda interpreeti tundma päris hästi, tegemist on vist küll aktiivseima klavessinistiga sellenimelisest tsunftist (MTÜ Eesti Klavessiinisõprade Tsunft). Ja mitte ainult, sest Marju Riisikamp korraldab sarikontserte Vanalinna Muusikamajas ja Estonia talveaias, esineb regulaarselt oreli ja klavessiini soolokavadega Itaalias, Saksamaal,…
-
The Beatles on nimi, millele on osaks saanud ülistavaid superlatiive vist rohkem kui ükskõik millisele teisele esinejale: soosituim, tuntuim, parim, kütkestavaim, andekaim, edukaim, veetlevaim, legendaarseim jne. Osa neist määratlustest peab vaieldamatult paika, osa on aga maitse küsimus. Siiski, kui Beatlesi puhul tahta pika litaania asemel kasutada vaid ühte määratlust, siis võiks see kõike peegeldav sõna olla „suurim”. Vaadates seda sõna mis kandist tahes, on selle ansambli…
-
Publikumenule teeb panuse teema: tegemist on sama kirjandusliku alusega kui Andrew Lloyd Webberi muusikal ja selle põhjal tehtud Joel Schumacheri filmil „Ooperifantoom”. Libreto ja muusika aga on teistelt meestelt. Nii kuulsa teema puhul pääseb mingi teine variant mõjule vaid siis, kui tegemist on tõesti erakordselt ereda tulemusega. Lavastusmeeskond võttis endale raske ülesande. Publikuhuvi on garanteeritud, aga need, kes ei viitsi või ei taha süveneda sellesse, et…
-
Sonja Friselli Meti lavalaudadele seatud „Aida” on mastaapne, suurejooneline, ülev ja filigraanne. See lava ja teater võimaldavad pakkuda täiusliku kunstielamuse ning nagu enamik Meti ooperitest, on ka „Aida” lavale toodud klassikalise ooperi parimaid ja end aastatega igati õigustanud traditsioone silmas pidades.
Ülempreester Ramfis teatab noorele Radamesele, et etiooplased ähvardavad Egiptust sõjaga. Radamese sooviks on juhtida egiptlaste väge ning tuua kodumaale võit vaenlase üle. Nii loodab ta pälvida…
-
Ei ole palju aega tagasi, kui ka siinmail kehtis kohustuslik arvamus, et kultuur (ja muusika) on ainult poliitilise ideoloogia propagandistlik väljendusvahend. Aeg-ajalt jäid need ideoloogid armetult vahele muusikale just selliste siltide kleepimisega. Ei ole ju väga vaja otsida muusikaloost neid juhuseid, kus autor mõtles üht, ütles teist ja kriitikud deklareerisid kolmandat ning publik mõistis neljandat. Üldjuhul on tegemist suurepäraste teostega ja õigus on alati kuulajate poolel.…
-
Edasi liiguti Arvo Pärdi loomingu juurde. Kavas olid „Psalom” ning „Da Pacem Domine”. Esimese loo kõlades esines väike vastuolu kavatekstiga, sest „Psalom’i” asemel esitati hoopis „Zwei slawische Psalmen”, mis algupäraselt on küll a cappella vokaalteos ning ühtlasi ka Pärdi esimene vene ortodoksse teksti seade tintinnabuli-stiilis. Pärdi muusikal on võime panna inimesi kuulama ja kuulatama, tajuma puhast muusikat. Lihtsusega kaasnevad põhjalik süsteem ning kindlad taotlused, kuulama sundiv…
-
Muusika seisukohalt pole sel seigal muidugi mingit tähtsust. Oluline on hoopis see, et tegemist on Schuberti kammermuusika tippteosega, mida kindlasti liiga sageli ei esitata just teose mahu ja sisulise komplitseerituse tõttu. Kvintett on kirjutatud 1828. aastal, s.t helilooja viimasel eluaastal, ja tuli ettekandele alles 1850. aastal ning partituur trükiti hoopis 1853. aastal. Asjatundjad kirjutavad veel, et selline koosseis on tegelikult tekkinud vajadusest asendada üks kahest altviiulist…
