-
Mati Palm on alati pakkunud huvitavaid kavu, nii ka seekord. Kontserti alustati asjatult unustatud helilooja Georgi Sviridovi (1915–1998) romanssidega, nende hulgas helilooja läbimurdeteosed tsüklist Puškini sõnadele: „Talvine tee” ja „Sõites Isurimaale”, mis on pärit 1935. aastast. Sviridovi kaheksast romansist olidki need nimetatud meeldejäävamalt esitatud, no ja kindlasti ka vallatu „Kui punapõskne õun”. Teine seitsmene lauluplokk oli muidugi Schuberti sulest, neist ulatuslikum ballaad Goethe „Prometheuse” tekstile, ja…
-
Kontserdi visuaalne külg oli lahendatud küllaltki originaalselt ja muusikaspetsidele informatiivselt: hämaras saalis projitseeriti ettekantava heliteose ajal valgele saaliseinale ka selle partituur, kusjuures leheküljed vahetusid esituse tempos, nii et huvilised said heita pilgu muusika „köögipoolele”. Ajaolu, et mõned partituurid olid sõna otseses mõttes graafilised (näiteks Eugene Birmani „I awoke . . . .”), lisas muusika ettekandele ka visuaal-esteetilise dimensiooni. Ja veel – ühte teost, David Helbichi „Eesti-tükki” Resonabilis ei esitanudki.…
-
Ka ansambli kolmas liige bassist Christian McBride (tema pidi juba kevadel „Jazzkaarele” tulema, aga jäi lennukist maha) oli ansamblipartnerina igati ülesannete kõrgusel, luues kooslusele meeldivalt kindla vundamendi. Tõsi küll, bassisoolodes üllatas mõningane ebapuhtus ja flažolettide kohatine ebaõnnestumine, aga see pigem tõestas mängija inimlikkust, kui häiris liigselt, sest džässmuusikas peabki võtma riske, mitte alati kindla peale mängima. Need väiksed puudused tehti muude komponentidega kuhjaga tasa.
Nauditavaimad hetked kontserdil…
-
Kontserdi teise poole täitis Beethoveni Sümfoonia nr 3 alapealkirjaga „Heroiline” (1804). Mustoneni tõlgendusele võiks ette heita paljut, aga ka mitte midagi. Küsimusi sunnib esitama nii varasem kuulamiskogemus kui ka muusikaline taust. Esiteks kindlasti ootamatult suur keelpillikoosseis, mistõttu olid puhkpillid balansist väljas. Mõned soolod tundusid liialt pingelised, s.t liiga palju oli vaja enese eest seista. Samuti saavutati mingi faktuuri paksus ja tähelepanuta jäi kõla, eriti just keelpillidel.…
-
Eriliselt võlus siin Irina Zahharenkova klaverikäsitsus. Ta rakendas meisterlikult agoogikat, pannes mõtlema, kui palju annab muusikalisele väljendusele juurde ajaga mängimine, hoides seejuures ansamblimängus nii olulist – tempot. Ka kõlavärvides suutis pianist ikka ja jälle üllatada, üha uut pakkuda. Tervikmuljet kaotamata talutas pianist kuulaja käekõrval ühest meeleolust teise, kasutades oma helipaletil väga mitmekesiseid värvitoone. Anna-Liisa Bezrodny mängu iseloomustanud tõsimeelsus, ekspressiivsus, kauni tämbriga täidlane toon sobis väga hästi…
-
Eduard Tubin on ju poolenisti tartlane, veetnud siin suurema osa oma Eesti perioodist. Kuulsin tema Tartus loodud orkestriminiatuuri „Kurb valss” esimest korda ja ootasin millegipärast mingeid seoseid Sibeliuse kuulsa samanimelise teosega, kuid neid polnud. Tubina palas puudus melanhoolia, isegi valsilikkus polnud esiplaanil. Teos oli minu meelest ka liiga lühike, et tuua tõsiseltvõetavalt esile Tubina tugevust – pikki dramaturgilisi liine.
Jaan Rääts on aga Tartus lausa sündinud ja…
-
Viimased nädalad on toonud mitu huvitavat uudist meie muusikamaailmast. Alustan lõpust: eelmisel reedel, 16. novembril sai läbi viies Jorma Panula dirigentide konkurss, mille võitjateks kuulutati eesti dirigent Risto Joost ja sakslane Tobias Volkmann. Mõlemad dirigendid jäid jagama teist preemiat. Peale nende kahe otsustas žürii välja anda veel ühe eripreemia, mis läks soomlasele Tapio von Boehmile. Tänavune konkurss oli osavõtjate arvu poolest rekordiline: eelvooru laekus 125 sooviavaldust,…
-
Sündinud harrastushelilooja ja kauase Ambla köstri Tõnu Võrgu (1871–1948) pojana, sai ta juba kodust kaasa muusikalised oskused. Ta oli vaid 17aastane, kui Nõo koguduse õpetaja Martin Lipu tekstile valmis tänaseni mõjurikas „Eesti lipp” ja juba 1928. aasta üldlaulupeol juhatas ta oma laulude esitust. Aastail 1926–1933 oli Võrk Tallinna Jaani koguduse organist ja juhatas oratooriumikoori, tegutses 1933–1945 Tartu ülikooli muusikaõpetajana (loengud kirikumuusikast, vaimulike hääleseade), oli ülikooli koguduse…
-
Albumi viimane rada on ainus, mis minule seostub Maria Fausti pakutud taustainfoga plaadi kohta. Siinne pidu ei ole otseselt äge, silme ette ei kerki pilte tantsupõrandal väänlejaist ega mosh pit’is karglejaist, pigem on see psühhedeelne kogemus, või vähemalt pikalt kestnud peo lõppfaas vastu hommikuhahetust, kui miski ei tundu enam reaalne ja kassiahastuski pole kaugel. See lugu on muusika kui atmosfäär, helikangas, mida kootakse pikkade kurblike kiududena.
Üks…
-
Kui ansamblis oli kolm naist, mõtlesin, et neljandaks tuleb leida mees – tasakaalustav jõud. Hakkasin otsima elektroonilisi muusikuid, kuulasin internetist artiste. Üks neist oli oma tite nutu kokku miksinud vaalahäältega. Ta ei esinenud oma nime all ja arvasin, et tegu on mehega. Kontakteerusin – kurat, naine jälle! (Naerab.) Ja viies naine tuli täiesti juhuslikult. Maria oli just sünnitanud, aga bändil oli mitu kontserti tulemas ja meil…
