
Ragnar Kjartansson alustab endise popmuusikuna oma kunstiteoste kui imagoloogilise projektiga veel ammu enne seda, kui tööd näitusesaalis inimestega kohtuvad.

Näitus „Alati on igal pool“ on peen jutustus sellest, et kõik, mis elab, on ühtaegu inimlik ja mitteinimlik. Inimesed on lihtsalt üks selle elava musttuhandetest väljendustest.

Liisa Kruusmäe maalide ees mõtet uitama lastes võivad meenuda näiteks Miyazaki „Vaimudest viidud“, aga ka biitlite „Kollane allveelaev“.

Liina Raus: „Ühel hetkel võiksime jõuda sinna, et koos raamatutega tuleb Eesti kodudesse ka kunst tagasi.“

Eike Epliku näituse võtab kogunisti üle üks üsnagi väikene ebatavaline detail, mis mõjub isevärki kauni katkestusena.

Näitust „Mälumäed“ võib vaadata kui ühtainust suurt fotot, millel on mitu kihistust: ilusõnum, mälusõnum ja signatuur.

Elin Kardi sõnul on kultuuriinimesed jagatud vaesuse tingimustes üksteisega konkureerima õpetatud.

Ebaõiglane on küsida keskmise palga järgi arvutatud maksupanust inimestelt, kelle sissetulekud ei küündi alampalgani.

Kunstnike maale silmitsedes võib hakata tajuma tühimike, lünkade ja ellipsite kohalolu.

Tõsi ta on, et näitus „Sirel“ pole saanud emotsionaalselt kerge. Inimene ei paista selle valguses kuigi kauni olendina. Ometi ei lahku ma sealt meeleheitega.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.