Filosoof ja sotsioloog Henri Lefebvre on kirjeldanud abstraktset ruumi ja eristavat ruumi. Abstraktset ruumi iseloomustab homogeensus, allumine ühtsele reeglistikule ning seega erinevuste ja iseärasuste kõrvaldamine. Eristav ruum seevastu pühitseb mitmekesisust ja erisust, väärtustab entroopiat ja kõrvalekaldeid (abstraktsest) normist. Kui abstraktne ruum peegeldab endas valitsevat võimu ja ideoloogiat, siis eristavas ruumis peegelduvad loovus ja individuaalsus.
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonile lähenedes võiks sedasi võrrelda ka sealset elamuarhitektuuri ja mõnd elanike initsiatiivil maja ette rajatud peenart – üks soosib ühetaolisust ja üksikisiku massi sulandumist, teine tõmbab sulandumisele pidurit ja tõstab esile inimese loomingulisust. Haljastusest saab otsekui katse abstraktsest ruumist välja murda.
Siim Preimani kureeritud rühmanäituse „Surve all“ teemaks on samamoodi sulandumise-eristumise dünaamika ning sealt leiab teisigi näiteid, kuidas kehtiva ideoloogia ja valitsevate narratiivide loodud abstraktset ruumi lõhkuda või vähemasti nihestada. Täpsemalt tähistab „surve“ näituse pealkirjas ühiskonna ootust vastata teatud normidele. Kuivõrd säärast ideaalinimest ometi maailmas ei eksisteeri, kes suudaks läbi elu minna ilma ühestki normist kõrvale kaldumata, uuribki „Surve all“, millist mõju avaldavad inimesele konfliktid abstraktsete ootuste ja isiklike eripärade vahel. 11 teose (või teoste komplekti) seast leiab katseid dokumenteerida nii norme kui ka nende mõju, aga ka püüdlust ühiskondlikke ootusi mänguliselt dekonstrueerida.
Hellitlevalt roosaks sõõrikuks nimetatud paviljoni on välja pandud maalid, skulptuurid, fotod ja videod Flo Kasearult, Charles Borchardtilt, Arle Saarelt, Inari Sandellilt, Karl Joonas Alamaalt, Mall Pariselt, Maria Izabella Lehtsaarelt, Erik Hõimult, Rimaldas Vikšraitiselt, Linda Mai Karilt ja Jessie Bullivantilt. Ehkki dominandiks kujuneb seega eesti kaasaegne kunst, näitavad kõrvalekalded à la Borchardti XIX sajandi fotod ja Vikšraitise taasiseseisvumisaegne pildiseeria Preimani kuratoorset diapasooni.
Borchardt ja Vikšraitis moodustavad muide omavahel väga huvitava dialoogi. Sõõriku eri külgedel asuvad fotoseeriad on loodud küll sootuks erinevatest perspektiividest ja erinevaid eesmärke silmas pidades, ent mõlemast vaatab vastu inimene, kes ei allu normile. Kuus fotot Borchardti sarjast „Eesti tüübid“ üritavad lausa kehtestada normist kõrvalekaldumise normi, kujutades metslasteks peetud eestlasi, kes mõistagi ei sobinud kokku baltisaksa ettekujutusega tsiviliseeritud inimesest. Et Borchardti pildid ei näita neid aga argiolukorras, vaid fotoateljees vastavalt fotograafi arusaamadele rekvisiitidega poseerimas, muutuvad nad näidiseksemplarideks kolonialistlikus eestlaste tüpoloogias. Nad demonstreerivad vaatajale, kuidas tuleb metslane olla.
Vikšraitise pilk pärineb seevastu jäädvustatava kogukonna seest. Põhitähelepanu pälvivad leedu külaelanikud, kes ei passi illustreerima Baltimaade arenguhüpet iseseisvuse taastamisest Euroopa Liitu pääsemiseni, vaid esindavad 1990. aastate edu- ja rikkuserongist mahajääjaid. Vikšraitise n-ö modellid on seega ühiskonnast tõrjutud, olgu põhjuseks siis puue või vaesus. Ometi näitavad Vikšraitise mustvalged fotod, erinevalt Borchardti seeriast, äärmiselt kirevat paletti inimestest, kes jäädvustusis on kujunenud karakteriteks, mitte tüüpideks.
Leedu fotodega astub omakorda dialoogi Arle Saare pseudonüümi taha peituva kunstniku audioteos „Kõrgepinge“. Näitleja Silva Pijoni linti loetud monoloog (inglise keeles loeb seda Shubhangi Singh, vene keeles Varvara Kuznetsova) kulgeb samamoodi ühiskondlike murranguperioodide radadel ning mõtiskletakse nende mõjust inimpsühholoogiale, sulatades isiklikke fakte kokku fiktsiooniga. Kui „Kõrgepinges“ kajastub paratamatus, et keerulistel aegadel tulebki ühiskonna muutuste eest vaimse tervise hinnaga maksta, näitab Inari Sandelli videoteos „Liblikaloogika“, kuidas osa inimesi maksab seda hinda ka rahu ja stabiilsuse ajal. Sandell keskendub nähtamatutele puuetele, kitsamalt neuroerinevustele, mis ei lase inimesel end neurotüüpiliste inimeste järgi kujundatud maailmas koduselt tunda. Argielust saab võitlus õiguse eest eksisteerida, tajuda, väljenduda teisiti kui normiks ning igaüks sellest eluga välja ei tule.
Karl Joonas Alamaa „Igapäevane mäng ja leib“ vaatleb ellujäämist aga nende pilgu läbi, kes on olnud sunnitud oma kodumaalt põgenema. Intervjuud emigrantidega ja toa keskel asetsev laud leivast mängunuppudega lubavad tervikuna nii pessimistlikumat kui ka optimistlikumat tõlgendust: inimesed kui mängukannid, mida suurem jõud oma suva järgi ringi liigutab, või siis inimesed kui lõputud mängijad, kellele on mäng (nagu ka leib) uute normidega kohanemise, kodunemise viis.
Igatahes on mäng kui performatiivsus üks armastamise viis. Ja ka võimu kehtestamise viis. Vastavalt ruumiinstallatsiooniga „Ood armastajatele“ ja videotööga „Kaose patrull“ demonstreerivad Linda Mai Kari ja Flo Kasearu, kui palju toetub meie arusaam (romantilisest) armastusest ja (avaliku ruumi) võimust nende välisele kujule, mitte sisule. Kuju on kopeeritav ja etendatav ning sisu polegi tähtis, kui pealtvaataja pilk juba kuju põhjal otsuse ära teeb.
Maria Izabella Lehtsaar ja Erik Hõim pööravad selle dünaamika jälle teistpidi ning küsivad, kuidas muutub millegi sisu, kui nihestada selle kuju. Lehtsaare „Loveless“ kväärib nõnda poksi, paneb välja äratuntavad, poksile omased elemendid, aga sellisel moel, mis kustutab tegevusest vägivalla. Hõimu „Seal oli üks hobune, ta oli umbes selline“ kujutab hobust viiest eri vaatevinklist ning võimaldab iga kujutusviisi põhjal teha erisuguse järelduse sellest, kes on hobune.
Nagu näha, leidub Preimani kureeritud näituses dialooge ridamisi, sisult on tegu hästi komponeeritud tervikuga. Ometi ei taha see terviklikkus ennast kohe kehtestada, sest ports teoseid on „Surve alla“ saabunud veel värske näituseslepiga. Selleks et paigutada uude tervikusse neid töid, mille eksponeerimisest mujal on alles hiljutine mälestus, ning mitte lasta neil mõtet harali kiskuda, läheb tarvis mõnetist distantsi, kodust järeltööd. Või vähemasti jalutuskäiku Lasnamäe paviljonist mitte-tallinnalike peenardeni.
