-
Milline on hea pressifoto? Püüdkem osutada konkreetsetele omadustele, ärgem vingerdagem küsimusest välja!
E. P.: Üheselt ei oska defineerida. Hea pressifotograaf on ühiskondliku tunnetusega, hooliv, väldib stereotüüpe . . . . Muu hulgas valdab kompositsiooni jt fotograafilisi käsitööoskusi. Hea pressifoto kõnetab vaatajat tõepoolest olulistel teemadel, avab uusi vaatenurki, tungib läbi fassaadide, uurib, analüüsib. Paljude ajakirjandusfotograafide püüdluseks on viia oma töödes kokku ajakirjandus ja kunst – ka nii võib mõõta pressifoto headust.…
-
Käesolev Sirbi eri tõukub möödunud detsembris toimunud Eesti Kunstiteadlaste Ühingu teemapäevast „Mis on hea näitus?”. Andres Kure ja Rael Arteli siin avaldatud seisukohad öeldi välja juba Kumus, teised kaks teksti on otseselt või kaudsemalt kantud ürituse teemapüstitusest ja Eesti kunstielu üle talve vähemalt leigena hoidnud diskussioonidest institutsioonides ja nende ümber. Kuigi nii kutselisi kui ka vabakutselisi näitusetegijaid tuleb meil aastaaastalt juurde ja kunstielu (mitte ainult pealinnas)…
-
Ajalooline meenutus
Kunstinäituse kui kultuurifenomeni ajalugu on suhteliselt lühike. Avalike näituste ajalugu alustatakse traditsiooniliselt Salon de Paris’ ehk Pariisi salonginäitusega, millest sai avalik publikunäitus 1737. aastal. Siinkohal ei tee paha meelde tuletada, et klassikaliseks käsitluseks peetavas (ning ka palju kriitikat esile kutsunud) raamatus „Avalikkuse struktuurimuutus: uurimused ühest kodanikuühiskonna kategooriast” (1962, eesti keeles 2001) nimetab Jürgen Habermas muuseumi koos teiste XVIII sajandi suurlinnakultuuri kujundanud uute avalike kohtadega (kohvikud,…
-
Tagasi hea näituse juurde. Tõtt-öelda ei soovi ma „kaanoni” mõistet kasutada, tooksin välja pigem mõningad kriteeriumid või standardid, mida näitust tehes ise silmas pean. Ja mitte sellepärast, et Eestis see üldse kellelegi korda läheks, vaid seetõttu, et üritan oma tegevuse kaudu olla dialoogis teiste näitusekorraldajatega (Ida-)Euroopas ning kui ma ei järgiks neid kriteeriume, siis ei võtaks keegi mu tööd tõsiselt. Kavatsen nüüd nimetada konkreetseid nimesid, et…
-
Kunstihoone aastatel 2007–2011
Minu käsutuses on andmed Tallinna Kunstihoone külastatavuse kohta 2007. aastast. Kuigi varasemad andmed on kadunud seoses arvuti kõvaketta hävimisega, annavad need võrdlemisi hea ülevaate näituste külastatavuse dünaamikast viimasel viiel aastal. Mõnes kohas põgusalt tehtud viited varasematele aastatele on tehtud mälu järgi.
Siinkohal pööran tähelepanu üksnes Kunstihoone suurele saalile ja jätan kõrvale galeriid (Linnagalerii ja Kunstihoone galerii), kuna suure saali külastuses on juhuslikkuse aspekt kõige väiksem:…
-
USA kunstiajaloolane Bruce Altshuler toob kõrgendatud huvi põhjusena näituste ajaloo vastu õigustatult välja ka kuraatori institutsiooni tõusu ja näituste kujunemise nende eriala kaanoniks, kohaks, kust õppida, millele viidata või vastanduda.1 Nii on Altshuleri arvates tekkimas kaks näituste kaanonit: üks kunstiajaloo mõttes, näitustena, kus esimest korda olid väljas kanoonilised kunstiesemed või teosed, mis põhjustasid murrangu kunstiajaloos, ja teine kuraatoritöö mõttes, kui näituse esitamise või komponeerimise tehnika on…
-
Eilsed uudised
Ivar Veermäe näitus „Vahendatuse võim” Hobusepea galeriis kuni 26. III.
Ivar Veermäe tegeleb järjekorras kuuendal isikunäitusel tehnoloogia ja inimese suhetega maailmas, kus meie igapäevane elu sisaldab lugematul hulgal kogemusi, mis on vahendatud tehnoloogiliste süsteemide poolt. Näituse põhiküsimus on (kindlasti mitte üllatusena): kes nendes suhetes domineerib – tehnika või inimene; või konkreetsemalt – kes neid suhteid defineerib?
Veermäe viitab, et ühelt poolt oleme tunnistajaks tehnoloogia muutumisele inimlikumaks (näiteks…
-
Kui võrrelda 1990. aastate ja 2010. aastate amatöörkunsti, siis on kõige suurem erinevus selles, et tegijad on märgatavalt nooremad. 1990. aastatel oli enamik huvitavamaid loojaid pigem pensionieas. Kunstihoone galerii näitusel on aga autoreid, kes on 20- ja 30aastased. Praegu on tuntav ka kunstikursustel õppinute suurem osakaal. Inimestel on kas rohkem vaba aega või nad soovivad teha midagi erinevat oma rutiinsest palgatööst. Väga palju amatöörkunsti võib leida…
-
Kõigil Vaalas eksponeeritud maalidel on portreteeritud okaskrooniga pärjatud kolpasid, mis näevad välja väga sulnid. Nad erinevad traditsioonilistest memento mori ähvardavalt jõllitavatest pealuudest, mille eesmärk oli meelde tuletada kõige kaduvust ja surma möödapääsmatust. Laurentsiuse pealuud peidavad pilku ja moraliseerivast pealetükkivusest on nad nii kaugel, kui olla saab. Nad püüavad vaatajast pigem diskreetselt eemale tõmbuda, just nagu häbeneksid midagi. Kõige enam meenutavad need lillemaale, natüürmorte kõige sõnasõnalisemas mõttes.
Midagi…
-
Kolm olulist momenti? Tasemel materiaalne baas, pädevad õppejõud, eelsoodumuse ja motivatsiooniga tudengid.
Animatsioon erineb teistest EKAs õpetatavatest erialadest projektide suure töömahu poolest. Filmi eriala õppides on kõige olulisem teha filmi. Sealt tuleb kogemus, sealt tuleb spetsiifilise „keele” valdamine. Viieminutise joonisfilmi valmimiseks võib kuluda üle tuhande töötunni. Sellist mahtu ei saa näidata mingis õppekavas, sest siis ei jääks ruumi muudele – kohustuslikele ja poolkohustuslikele erialadele.
Kuivõrd antud juhul on…
