Madridi Reina Sofia nüüdiskunstimuuseumi (MNCARS) oli väljas aga tema viimase neljakümne aasta jooksul valminud tööde valik. Tegemist oli pigem analüütilise kuraatorinäituse kui retrospektiiviga, valiku oli teinud Vancouveri kunstigalerii peakuraator ja kaasdirektor Daina Augaitis. Muntadas on ise väitnud, et tal on oma varasema loominguga tekkinud distants. Oluline roll oli ka Hispaania näitusedisaini õppejõu Enric Franchi kujundusel. Kujundus mõjus muuseumi labürinti meenutava plaani kriitikana. Ka Valentin Roma, 53. Veneetsia biennaali kataloonia väljapaneku kuraatori koostatud ja erilise hoolikusega paigutatud selgitavad seinatekstid aitasid kaasa lihtsa ja selge ruumi tunde tekkimisele. Tegu oli flashback’idena mõjuvate minijutustustega, mis ei domineerinud, vaid aitasid luua seoseid ja tõid tööd vaatajale lähemale. Väljapanek koosnes üheksast osast („Mikroruumid”, „Võimusfäärid”, „Meediamaastikud”, „Avalikud territooriumid”, „Arhiiv” jne), lineaarne liikumine osade vahel oli asendatud omavahel põimuvate trajektooridega. Ühe töö puhul esitatavad küsimused – „kes?”, „mis?”, „miks?”, „kuidas?”, „millal?” jne – jooksevad võrgustikuna läbi kunstniku kogu loomingu.
Väljapaneku võtmetööna tuleb mainida kohaspetsiifilist videoinstallatsiooni „Situatsioon 2011” („Situación 2011”), mis oli väljas muuseumi juurdeehitise neljal vahekorrusel. Muntadase töödes on sageli viiteid non-lieux’dele* ehk siis anonüümsetele paikadele nagu lennujaamad, hotellid jne. Nimelt on MNCARSi peahoone vana haiglakompleks, millele on 2005. aastal tehtud juurdeehitus staararhitekti Jean Nouveli projekti järgi. Mõlemad hooned on omavahel seotud, aga et korrused õigesti haakuksid, tuli juurdeehitisele lisada nn transiittsoonid, kus külastaja tunneb ennast justkui lõksus. Muntadasele omaselt intervjuudena üles ehitatud teoses räägivad asjaosalised (muuseumitöötajad, arhitektid, linnaplaneerijad) ise muuseumi laienemisest ja tipparhitekti projektist. Nende jutust, mis on kohati lausa vastandlik, koorub välja tõdemus, et sageli ei arvestata muuseumiarhitektuuri puhul ei muuseumi funktsiooni ega ka seost linnaruumiga.
Muntadast on alati huvitanud tõlke ja tõlgenduse aspekt, mis omakorda on aluseks geograafilise ja kultuurilise eripära analüüsimisele. Tähelepanelik tuleb olla aga kunstniku kontseptuaalsete sõnamängudega, mis kannavad endas pooleldi varjatud või ka varjamata sõnumit. Nii asendab ta sõna medio (vahend) sõnaga miedo (hirm), et seletada hirmu keskset rolli ühiskonnas ja ka poliitilises süsteemis.
Muntadas soovib teha nähtavaks aja jooksul nähtamatuks muutunu või muudetu. Kindlasti pole alati kerge temaga ühele lainele saada ja tema sõnumit dekodeerida, kuid Muntadase meetodis on paras annus irooniat, mis meile lähedane.
* mõiste pärineb prantsuse antropoloog Marc Augélt.
