Kask on loobunud enda mõistetavaks tegemisest, see on ränk ohverdus, sest kes ei pea vajalikuks end mõistetavaks teha, seda ei vaevuta tihti ka mõistma. Loomingu puhul, kus on esikohal tehniline täpsus ja virtuoossus, milles puudub küsimus, mida minu kunstil on öelda, on oht sattuda isolatsiooni. Kuid teiselt poolt loob Kask eelduse näha näitust, aga ka üksikpilti suurema terviku osana ja ka vastupidi: tajuda kõike ümbritsevat pildi ja näituse osana. Veendusin selles taas, kui galeriisse astudes fikseeris Kask ekspositsiooni osana ka aknast avaneva vaate Niguliste torniga: tema jaoks olid need horisontaal- ja vertikaalliikumised, mis näitusekomplektiga hakkavad kaasa „mängima”.
Kase puhul tuleb mainida ka tekste, mida ta on kirjutanud ja mis toetavad tema pilte võimaliku mõtlusmaterjalina. Ise suhtub ta nendesse tekstidesse kui uitmõtteisse, millest enne maalimist tuleb vabaneda, vaatajale aga võib see anda viisi, kuidas tema loomingut seestpoolt mõista. Võtame või kunstniku joonistused: kui julgeda loobuda illusoorsuse otsimisest ja leppida sellega, et ei olegi püütud jäljendada, vaid väljendada, siis saab keskseks teose tekkeprotsess. Igal liigutusel lõuendil või paberil on iseloom ja kvaliteet. Kask ise kirjutab joone kohta: „Joon ei tohi ja ei saa olla „libe”. Joonel peab olema takistus. Tõmme. Ta peab olema raske. Ta peab „kündma”, nii et oleks tajutav jõud, vormiv jõud …”
Frank Jons ja Jüri Kask on oma loomelaadilt küll täiesti erinevad, kokkupuutepunkt on pigem isiklikus plaanis. Kask on läbinisti kunstnik, aga n-ö boheemlasest kunstniku müüt ei pea tema puhul paika. Jons on oma haridusteelt – ta on õppinud raamatupidamist – saanud ratsionaalse mõtlemise ja pigem ihkab sellest vabanemist ja spontaansust.
Frank Jonsi väljapanek koosneb alküüdemailvärvidega teostatud tahvelmaalidest. Need on impuulsiivsed ja pigmendiküllased teosed, mille põhiosa moodustavad voolavad värvitulbad. Jonsi tööde peategelaseks võibki pidada pigmenti, sest värskus, mida puhaste toonide kõrvutamine teosele annab, on talle endale lakkamatult elamuse allikas. Pinnad, mis tekivad, on paljuski n-ö silmailuks, kuid äärmiselt elujõulised. Põhivärvide toored kontrastid ja pooltoonidest loobumine mõjuvad nägemismeelele ergastavalt, muutes maali kas kohati või ka täielikult ruumiliseks. Lõuendile kantuna hakkab värv oma elu elama, Jons on selle juures suunav pealtnägija, kes on õppinud materjali ja loomismeetodit usaldama.
Frank Jonsi tööde tugevus on nende füüsiline aisting, vaataja saab kaasa elada nende liikuvale tekkele. Maalimise algfaasis kinnitab Jons lõuendi ateljeepõrandale ja katab selle horisontaalselt värvidega, hiljem maali vaadates on näha ka kõige pisemaist värvipritsmeist moodustunud n-ö kirgede torm. Autor ise kirjeldab seda emotsiooniküllast maalimist kui „füüsilist pühendumist, lakkamatut võitlust, kus kohtuvad ja põrkuvad raev, õrnus, kurbus, armastus ja rõõm”. Ta ütleb: „Muusika on vali ja kuna üks pala kordub pidevalt, jään temast lõpuks purju. Olen oma maali kohal, n-ö pöörlen ta ümber, meil on üks keha. See maal on tehtud kontsentratsioonist ja voolavusest, aga ka vastuoludest – esmahetkede tormakusest ja küpsemise rahust, tunnete kirglikkusest ja sellele järgnevast lõõgastumisest, kaose vägivaldsusest ja armastuse magususest. See on mu sisemise pulbitsemise lugu.”
Jonsi puhul võiks visuaalsest elamusest saadud rõõmu nimetada pigem tantsuks kui maalikogemuseks. Värvidesse on jäädvustatud sportlik ja vitaalne eluenergia. Huvitav on ka Jonsi kui maalija arengulugu: Pariisis sündinud ja nüüd pikalt Luxembourg’is elav kunstnik töötas kaheksa aastat ramatupidajana, praeguseks on ta viisteist aastat maalinud ning sellega ka elatist teeninud. Veel meeldib talle rõhutada maratonijooksja staaži. Veider suhtumine oma kunstnikuprofiili, kuid kogemus, mille tema piltidest saab, tuletab meelde, et tavapärasest erinev arenemislugu võib anda midagi, mida n-ö rafineeritud maalimaitselt ei saa. Jons on metsik ja selle üle uhke, ta kasutab elult kätte võideldud õigust olla kunstnik. Mulle endale on tema tööd mõjunud vabastavalt, sest neis ei ole nikerdamispüüet. Hea on vaadata „laia joont” tema teatavas tehnikapuudulikkuses. Kuid asi ei ole tehnikas, asi on tegemises endas. Siin peitub arusaamatu konflikt: meie ees on maratonitervisega kunstnik, kes juba viisteist aastat kasutab mürgiseid kõrgläikega alküüdvärve oma külmavõitu ateljees keset Kesk-Euroopa idülli. Ise ütleks ta selle kohta „vastuhakk”, eemalt tundub see igatsusena. Jons on täis entusiasmi – see paistab välja ka tema töödest.
Kunst on talle valik, hilisküps leidmisrõõm, kutsumus, mitte amet. Kunst on kutsumus ka Jüri Kasele. Nad mõlemad on leidnud sisemise põhjuse oma tööle. Elu kestva elutöö enda loomingus.
