Neeme Külma näitus „Pinnavirvendus” Hobusepeas 11. – 23. IV.

Ilmselt kõiki, kes Hobusepea galerii kui ruumiga varasemalt tuttavad, tabab Neeme Külma seekordsele isikunäitusele sisenemisel hämming ning uudishimu: kas tõesti, kuidas, miks? Just Hobusepea 2004. aasta isikunäitusega „Kui” algas autorile nüüdseks iseloomulik tehniliselt keerukate ja töömahukate ruumiinstallatsioonide jada, „Pinnavirvendus” jätkab toona alustatud joont igati vääriliselt – töö on mõjuvõimas nii kogemuslikul kui reflektiivsel tasandil.

Näituse kaaskirjas on viidatud Külma taotlusele reeglipärastada külastaja liikumist ning võtta temalt võimalus tajuda näituseruumi harjumuspärasena. Näiliselt galerii alumist korrust täitev vesi seabki vaatajale selged ruumilised piirangud, olles seejuures ka kunstiteose materjalina pigem ebaharilik. Märkimisväärne on aga töö lausa füüsiline mõju, kus lisaks veele kannavad põhiraskust hüpnotiseerivalt toimivad heli ja valgus. Erinevate oskuslikult seotud efektide jada (tundmatu masinaga vibreerima pandud ning galeriiaknast langevast valguse tekitatud värvilisest virvendusest veepinnal kuni kohati iseseisva tööna mõjuva peegelduseni seinal) annab mõista autori leppimatusest poolikute lahendustega. Külma loodud atmosfäär mõjub kõige selle juures masinliku kordusena, kogemuslikus plaanis sarnaneb see üllataval kombel hiljutise Ivar Veermäe isikunäitusega samas galeriis.

Autori sõnul viitab installatsioon galeriikülastaja kogemuse individuaalsusele ja tõlgendusvabadusele. Antud viidet ilmestab suurepäraselt näitusega kaasnev 400-leheküljeline eranditult tühjadest mustadest lehtedest koosnev kataloog/autoriraamat. Pelgamata siinkohal mainitud subjektiivset tõlgendusvabadust kasutada, leian, et lisaks vormilisele terviklikkusele ja puhtusele pakub teos ka mitmeid põnevaid võimalusi sisuliseks interpretatsiooniks. Pinnavirvendus kujundina on ju märkimisväärselt kõnekas, olles alati efekt, tagajärg, põhjuslike seoste tulem. Peaaegu kõigis oma aspektides näib Külma teos kutsuvat otsima põhjusetagajärje seoseid: tungima näiva taha, millegi pealispinna alt vaatemängu juhtivani, millegi sügavama ja olulisema juurde. Ehk teisisõnu: pinnavirvenduse kujund näib kutsuvat meid mitte leppima selgitustega, mis lähtuvad pelgalt pealispinnal täheldatavate efektidega, olgu kõneaineks kunst, päevapoliitika, argipäev, mis tahes.

Olgu seda sorti tõlgendus taotluslik või mitte – lisaks mõjuvõimsale füüsilisele kogemusele on eelkirjeldatud üleskutse galeriist kaasa võetuna igati tervitatav.