-
Tallinna väljapanek on kunstniku loomingu lühike läbilõige, isegi nii noore kunstniku loomingu pinnavirvendus. Ega Tallinna Linnagalerii tilluke pind rohkem võimaldagi. Tänu kompaktsele ekspositsioonipinnale on aga tulnud Maple’i kunstis esile see, mida ta ise ei rõhuta: tema oma lugu, vahetu seotus oma kunsti problemaatikaga. Küsimus ei ole Maple’i omakujutises, autoportreelisuses: autoportreelised kompositsioonid osutavad pigem kunstnikule kui sõnumitoojale, tõekuulutajale, mitte ei jutusta tema lugu, ei ava teda vaatajale.…
-
See on Vindi üks suuremaid eripärasid: ta mõtleb ja töötab süsteemides, mille elemendid paiknevad ajaliselt ja ruumiliselt laiali, kuid moodustavad siiski terviku. Ta otsib, leiab ja kujutab seoseid geomeetriliste kujundite, Kaug-Ida tarkuste, kindakirjamustrite ja matemaatika vahel.2 Näiteks väidab ta, et Lielvārde liivi vööl on vanade kirjamärkidega kujutatud hiina meditatsiooni protsessi. Neid teadmisi peab ta inimkonna kõige väärtuslikumaks pärandiks.3 Ühtse süsteemina hoomab Vint ka Vana-Hiina „Muutuste raamatut”…
-
Tõnis Vinti on Eesti kunsti, aga ka laiemalt kogu meie kultuuri või ka rahvusvahelise kultuuri kontekstis suhteliselt lihtne iseloomustada: tuleb lugeda üles valdkonnad, kus ta on tegutsenud, eraldada kihistused, otsida õige kontekst. Tõnis Vint ei ole küll nii üldrahvalikult tuntud kui tema õpingukaaslane, ANKi kaasliige Jüri Arrak, kuid kõigil, kes Eesti XX sajandi teise poole kunsti ja kunstielu tunnevad, on selge ettekujutus Tõnis Vindi loomingust, tema…
-
Praegu Londonis elav autor, kellega oleme pikki intervjuusid teinud, osutus äärmiselt koostöövalmiks ja ääretu mälupangaga inimeseks. Kui need olid impulsid, siis konkreetne idee sündis Indoneesias, kus me kaasautori ja kaaskuraatori, antropoloogi ja hipiraamatu „Seitse maailma” avaldanud Terje Toomistuga tegime oma esimest filmi „Wariazone”. Külastasime sealseid vanu hipifriik-kunstnikke ja ühel hetkel ütlesin Terjele: vaata, kui imelik, et nii erinevate sotsiopoliitiliste taustadega riikides nagu USA, Nõukogude Liit ja…
-
Peale pildikeele võib ka teoste pealkirjadest leida tihedaid viiteid Jamaica traditsioonilisele toidule, klubikultuurile, argipäevale. Loomulikult ei ole jäänud kujutamata ka reggae-kuningas Bob Marley ise, ehkki autori positsioonilt on tõenäoliselt tegemist pigem muhedalt iroonilise kui kandvalt tähendusliku tööga: Marley ja Jamaica seos on umbes sama ikooniline ja üle reklaamitud nagu Che Guevara ja Kuuba oma, varjutades oma olulisusest hoolimata ehk isegi liiga palju muud väärtuslikku ja põnevat.…
-
2.
Kurvitza näituse suurim probleem tundub peituvat ruumilises loogikas. Tõusnud liftiga Kumu viiendale korrusele, on näituse külastajal põhimõtteliselt kaks võimalust – nagu muinasjutus: kas vasakule või paremale (puht tehniliselt on võimalik hakata ka treppi pidi tagasi alla minema). Mina läksin automaatselt paremale, sisenesin näitusesaali lifti kõrvalt. Hiljem selgus, et ma tegin vist valesti, kuigi ma ei kahetse oma sammu sugugi. Igal juhul hakkasin liikuma lineaarses ajas tagurpidi,…
-
Jaan Koorti näitus oli sul üks esimesi klassikalise skulptuuri väljapaneku kujundusi. Kas klassikaline skulptuur eeldab teistsugust metoodikat ja lähenemisprintsiipe kui nüüdiskunsti näitused?
Mõneti võtsin seda näitust justkui mõne oma näituse tegemist, ainult tööd ei olnud minu tehtud (ekspositsiooni olen küll sulandanud mõned oma dokumenteerivad-illustreerivad fotod-videod). Seega ei ole küll suurt erinevust klassikalise või nüüdiskunsti näituse vahel. Töödele peab looma nii hea fooni, kui selles näitusesaalis võimalik.
Mis Jaan…
-
Ei tea, kas oma esimesel Pariisi aastal elementaarsete majandusliku toimetuleku probleemidega tõsiselt hädas olnud Koort jõudis märgata 1905. aastal Sügissalongis Aristide Mailloli „Vahemerelanna” („Méditerranée”) erakordset menu. Maillol oli saanud toetuse oma suurimalt metseenilt, krahv Kesslerilt, viibinud Kreekas ning eksponeeris salongis kipsi valatud naisakti, mis oli puhastatud seni kaasaegse skulptuuri juurde kuulunud allegoorilisest taagast ja esindas modernistliku skulptuuri üht nüüd tuntud arenguliini, kus inimkeha ja portree esindasid…
-
Publiku ette astudes olid nad otsustanud veelgi napima atribuutika kasuks: elektrikamina leegid olid maalitud oreli tagaküljele, eelsoojendist, õudusunenäost, oli saanud kunstnike endi loodud unenägu, tegelikkuse märk. Mai Sööt mängis elektriorelil ning liikus tekitatud helide mälestuse saatel, Tiina Sööt liikus tegelike helide saatel ning tekitas ka ise helisid, kuid abivahendita, oma häälega, jutustades lugu, kuidas kamin ja orel istuvad valesse bussi . . . .
Möödunud suvel valmis nende esimene ühisetendus…
-
Kunstniku 1990. aastate maalidele annavad ruumilisuse ideaalmaastikele omased kulissitaolised vormid külgedel. Sel kümnendil maalis kunstnik palju teravatele vertikaalidele ehitatud kompositsioone, millel gooti katedraalitornidega sarnased nooljalt ahenevad vormid kõrgusse pürivad. Kui neis veduta ideata’t näha, siis on need veduudid põlevate taevastega. Alguses on vertikaalid helepunased, kümnendi keskel muutuvad valgeteks, kasvades välja horisontaalseist sinistest tasapindadest nagu uppunud linnades.
Tundub, et XXI sajandi algul oli see „gooti katedraalide” teema ennast…
