$menuu_nimi: Telli_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: vertical
Toeta
$menuu_nimi: Ulemine_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

$menuu_nimi: Ulemine_paremal
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

Kasutu vaatleja kirjad

Martin Rünk
Vaatamisi 726
2 minutit

Kasutu vaatleja kirjad

Näitus „Kasutu vaatleja kirjad” („Letters by the useless spectator”) Hobusepea galeriis 20. II – 4. III ja Jacob Jesseni näitus „Asjad, mis ei ilmne. Siin” Raja galeriis 1. – 13. II.

Veebruari alguses oli Raja galeriis väljas taani kunstniku Jacob Jesseni õnnestunud, kuid kahjuks laiema tähelepanuta jäänud näitus „Asjad, mis ei ilmne. Siin”, kus ta väga peenetundeliselt suhestus galeriiruumiga, luues keskkonna, mis võis jääda oma hapruses peaaegu nähtamatuks. Galerii oli esmapilgul tühi, ainult aegamisi hakkas silm seletama tagaseinale toetuvat kahte suurt aknaklaasi ja akent, millelt need olid ajutiselt eest tõstetud. Hallile põrandale olid kahe grupina paigutatud valguselõksuna toimivad sissepoole pööratud peeglitest kuubid ja lõpuks rippus üsna märkamatuna lae all otse prožektoritule ees imepisike teemant, millest läbinuna liikus valgus väidetavalt kaks korda aeglasemalt kui muidu. See on soe ja pehme valgus, millel näis olevat võime ka vaataja pulssi veidi aeglustada.

Kuigi palju poeetilisema vormi ja abstraktsema sisuga, oli Jesseni installatsioon oma introvertsuses ja kummastatud hetketunnetuse uurimises sarnane Hobusepea galeriis just toimunud näitusega „Kasutu vaatleja kirjad” („Letters by the useless spectator”), kus tähestikuliselt loetledes astusid üles Ghislain Amar (Prantsusmaa/Holland), Mathijs van Geest (Holland/Norra), Simon Kentgens (Holland), Laura Kuusk (Eesti/Prantsusmaa), Jean Charles De Quillacq (Prantsusmaa), Marthe Elise Stramrud (Norra) ja Laura Toots. Mathijs van Geesti korraldatud näituse teemapüstitus on tabav, sest oma vaat et isegi radikaalse mittekommunikatiivsusega võtab see hästi kokku ühe viimasel ajal üha aktuaalsema kunstnikupositsiooni. Nendes töödes ei ole globaalseid mõtteid, isegi rõhutatult lokaalseid mitte. Töödes väljendatud kogemus mahub kunstniku elutuppa, kööki või mujale lähiümbrusse ning vahendab kummastunud tavalist: tegu on oma keskkonna/harjumuste lähilugemine.

Hobusepea näituse väga sisukas saatetekst avab näituse lähtekohta nii: „Hollandi kirjaniku Louis Couperuse 1918. aastal valminud teos „Brieven van den nutteloze toeschouwer” („Kasutu vaatleja kirjad”) sisaldab kogutud kirju, mille väljamõeldud ajakirjanikust autor kolib Esimese maailmasõja korrespondendina Münchenisse. Oma esimestes kirjades kirjeldab ta sõja mõistmise keerukust: Müncheni linnale tundub sõja mõju olevat peaaegu olematu. Kõik näib tavapärane, vaikne ja rahulik ning polegi nagu millestki eriti kirjutada. Seda kuni hetkeni, kui peategelane hakkab teadvustama lähiümbrust ja elu pisiasju, oma kodu ja tänavat.”

Seda näitusel osalevad kunstnikud ka teevad. Nad teadvustavad, märkavad ja panevad inimesi märkama. Nad on kasutud vaatlejad, kes vahendavad muljeid sõjaaegsest linnast, kus sõda on oma suuruses nii hõlmamatu, et jääb sootuks varju. Saatetekstis on tsiteeritud ka George Pereci mõistet „infraordinaarne sündmus”, mis ei ole kuidagiviisi märkimisväärne, suhestudes Eestit viimasel ajal tabanud ja järjest inimesi niitva Pereci lainega.

Kasu ja kasulikkus on suhtelised mõisted. Miski on kasulik alati kellelegi või millekski jaoks. Kasutus võib tähendada ebapraktilisust, süsteemist väljaastumist, soovi selles mitte kaasa mängida, selle nõuetele vastata või isegi nendega reaktsiooniliselt suhestuda. Kasutu kõrvalseisja sihipärases igavuses peitub ometi võimalus millegi olulisema nägemiseks. Puudub illusioon, et see kaemus peaks olema suur, piisab väikesest.

Nii on galerii seinal printerifoto pitsapoisist pitsapõhja loopimas, põrandal väike soojapuhur, mis on suunatud vastu seina eesmärgiga sinna märk kõrvetada. Saali nurgas on pisikestel ratastel toalill, lehed seina külge liimitud. A4-paberitest on kokku teibitud suurendatud rekonstruktsioon ühe raamatu paarislehest, kus proovitakse taasluua neandertallaste võimalikku eluviisi. Väiksel taburetil on ereda valgusvihu all kivi, mis reisis kunstniku saapa all Rotterdamist Tallinna. Trepi ees ripub foto tellistest laotud väikese skulpturaalse vormiga, mille habrast tasakaalu rõhutab pehme alus, millele ta toetub. Keset ruumi on kaks kotikäru, kummalgi üks kümnekilone pakk šamottsavimassiga. Alumisel korrusel on kaks lamamistooli, mis on seinal rippuva kahe reisifoto suhtes veidi nihkes, nii et toolis istudes ei ole fotosid võimalik õieti nähagi. Põrandal on isemoodi lusikaga müslikauss, seintel apelsini-, ploomi- ja jõhvikamahlaga teostatud haprad seinamaalid, seinakontakti kujutav foto, millele on markeriga peale joonistatud punktid ja need siis omavahel ühendatud, sattumuslikkusega mängivad fotod õhtusest linnast, mis võiks olla ükskõik kus, kuid kannab endas kunstniku ainulist kohakogemust, ning siin-seal fragmentaarsed installatsioonid, mille keskmes on infokihistused juhuslike posterite ja ajalehe väljalõigetega.

Neis töödes vaadatakse sissepoole ja uuritakse kunstniku subjektiivset ja sattumuslikku kogemust. Ei ole suurt jutustust ega ka emotsiooni. Töö mõtte saab tihti kokku võtta töö pealkirja ja materjalikirjeldusega. Koorub välja üks nüüdiskunsti võimalik arengumudel, mille alguses on suur narratiiv, üldjoontes teadvustamatult ideoloogiline. See kaob, asemele tuleb kohalik-inimlik mõõde, mis suhestub tihti eetilist laadi küsimustega. See kaob, alles jääb sisekaemus ja tunnetatud omailmsus.

Nihestatult autistliku autsaideripositsiooniga kaasneb mõnes mõttes loobumine konstruktiivsest dialoogist. Sotsiaalselt, poliitiliselt, eksistentsiaalselt jm suhestuva kunstiga harjunud vaatajal tekib küsimus: milline on selle viimase etapi ideoloogiline-eetiline positsioon ja kas selline küsimus üldse siin rakendub. Kuid suuremal üldistustasemel pakub nn infraordinaarsus, ebapraktiline ja -konstruktiivne ümbrusega suhestumine, siiski võimaluse tuua inimene ja inimkogemus tagasi tähelepanu keskpunkti. Argielu miniatuurses nihestamises on midagi äraspidiselt revolutsioonilist. Erinevuse ja võimalikkuse tajumine nõuab peenendatud tunnetust ja aktiivne tajuseisund loob võimaluse juba järgnevaks. Kohustuslik kõikidele Pereci austajatele!

Sirp