Eestlased võõra pilgu läbi

Estica valdkond pildimaterjalina pole Eesti ajaloo seisukohalt vähem oluline kui vanad kirjalikud allikad ja käsitlused, kuid teoseid leiab alles renessansiajast (erandiks poolenisti lõhutud Pöide kiriku XIII või XIV sajandi konsooliskulptuurid). Tegemist on vanade ja haruldaste võõrkeelsete raamatute illustratsioonidega, millel on kujutatud rahvarõivais maarahvast. Kahjuks enamikku neist raamatuist Eestis ei ole, osaliselt on gravüüride päritolu määramata. Kui kirjalike allikmaterjalide puhul on sageli takistuseks Germanica non leguntur, siis „rahvariietes eestlastega” piltide puhul seda tõket pole, aga siiski on Estica haruldused rohkem tuntud bibliofiilide kui kunstiajaloolaste seas. Kunstiväärtuse asemel on tegemist ajaloolise autentsusega, mis toob kaasa esteetilise väärtuse, nii nagu ka vanade maakaartide, aadlivappide puhul. Siiski teeb vaadeldavad gravüürid eriliseks see, et tegemist on inimese kujutamisega tema keskkonnas.

Juba manerismiperioodil ehk varauusajal XVI sajandil kujutati Liivimaa talunaisi vasegravüüridel, toona kui põnevate, eriskummaliste rõivaste kandjaid (Bartolomeo Grassi Romano gravüür 1585. a, EKM). Laialdaselt levis Estica koos teiste (etniliste) rahvuste kirjeldamisega XVIII sajandil valgustusfilosoofia mõjul. Tasub meenutada ajaloomuuseumi kunstikogusse kuuluvaid Gottlieb Welté 1780. aastate joonistusi eesti talupoegadest ning nendele eeskujuks olnud lamburiromantika alla liigituvat oforti (EKM). XVIII ja XIX sajandi vahetusse jäävad rahvusromantismist haaratud kirjameeste J. C. Petri ja G. Merkeli raamatute vähenõudlikud vasegravüürid, kus on kujutatud eesti talupoegi omas olustikus.

Graafika paljundusvõimaluse tõttu leidub ilmselt eestlasi kujutavaid gravüüre paljudel maadel. Nüüd on Alur Reinansi kunagi ostetud 15 Estica valdkonna pilti selle teema suurepärane täiendus ka kunstimuuseumi kogus. Kõige varasem on üks Johann Gottlieb Georgi 1799. aasta koguteose mustvalge illustratsioon, kus on kujutatud eesti naisterahvast selja tagant. Georgi oli rahvuselt sakslane, sündinud 1729. aastal Pommeris, meditsiinidoktori kraadi sai ta Uppsala ülikoolis (muide, selles ülikoolis õppis ka Alur Reinans) ning asus seejärel Vene keisrikoja teenistusse. Tema koostatud entsüklopeedilise koguteose (mis on olemas ka Eesti suuremates raamatukogudes) illustratsioonidena on kujutatud ning kirjeldatud kõiki tol ajal Vene impeeriumis elanud rahvusi, sh ka eesti naisi. Ajalukku on J. G. Georgi läinud ka georgiinile (jorjen) ehk daaliale nime andjana. Tema raamatust laenatud 1780. aastate eesti (pärisorjast) kaunitaride pilte kasutasid ka inglise ja saksa autorid oma rahvateaduslikes kirjeldustes (G. Gerhardt, E. Harding) ning oma maitse järgi modifitseeritult prantslased (J. G. de Sauveur). Hoiduti küll mannekeeni-taolisest jäikusest ning mõned kunstnikud on sidunud maarahva esindajad maastiku ja olustikuga, ent suhtumine jäi ikkagi distantseerituks, näiteks vene joonistaja Jemeljan Kornejev, kelle akvatintagravüür ilmus 1812. aastal ühes prantsuskeelses raamatus Pariisis, samuti Rannapungerja rahvast 1844. aasta litograafial kujutanud Georg Wilhelm Timm. Théodore de Pauly nime all tuntud 1862. aasta koguteoses on värvilistel litograafiatel „omas keskkonnas” nii eestlased kui rannarootslased (ka selle massiivse köite leiab Eesti raamatukogudes).

Need graafilised lehed on loodud ajal, mil eestlane oli kunsti objekt, mitte subjekt ehk kunsti looja. Neil piltidel oleme meie, eestlased, nähtuna võõra pilguga. Ei ole korrektne nende gravüüride loojaid nimetada baltisakslasteks, sest üldjuhul nad Liivimaad ei väisanud, vaid said oma teoste algkujutised kaudsete allikate, sageli anonüümseks jäänud joonistajate vahendusel.

Baltisaksa graafik oli küll Friedrich Siegmund Stern, kes elas Kuressaares. Tema roll omas ajas seisnes estofiilina tegutsemises, akadeemilise vaimsuse kaasatoomises Tartust Kuressaarde. Stern täitis Saaremaal neid ülesandeid, mida Carl August Senff ja Friedrich Schlater ülikoolilinnas Tartus: oli gümnaasiumi õppejõud, linna esimene süstemaatiline jäädvustaja kunstis ning ettevõtja-litograaf. Sterni tuntud sari Saaremaa 12 kihelkonna inimestest sai Reinansi kogust täiendust 4 proovitrüki näol. Neist üks – Ilpla küla nime kandva verstaposti juures seisva Püha kihelkonna naisega – puudus varem EKM kogust.

Eduard Wiiralti hilislooming

Mikkeli muuseumi elamusliku, sini-puna-hõbedase näituseruumi ühes tsoonis võib näha Eduard Wiiralti graafikat, mis kuulus Alur Reinansile. Seda tutvustati juba 1994. aastal Adamson-Ericu muuseumis samaaegselt eksiilkunsti näitusega Rüütelkonna hoones. Siis ilmus ka kataloog, kus näituse kuraator Mai Levin on valgustanud Wiiralti lehtede provenientsi: Reinans oli omandanud need läti eksiilkunstnikult Reinholds Kalniņšilt, kes korraldas 1954. aastal New Yorgis Wiiralti mälestusnäituse. Ka näituse seinatekstis on Levin Reinansi ja Wiiralti teemast põhjalikumalt kirjutanud.

Praegune väljapanek ei ole identne 1994. aasta omaga, vaid moodustab sellest umbes kolmandiku (24 lehte) just seetõttu, et kunstikogu ei olnud Alur Reinansile puutumatu ning jääv kogum. Kuigi näha olevaid gravüüre leidus EKMi kogus ka enne, on siiski see kingitus muuseumile kaunis täiendus, kuna kõik graafikatõmmised erinevad mõnevõrra ja on seega originaalid. Raudse eesriide tõttu puudus Eduard Wiiralti 4000 teosest koosnevale kollektsioonile Eesti Kunstimuuseumis aluse pannud Alfred ja Alide Rõude kogus graafiku sõjajärgne looming, see saigi Eestis tuntuks esmalt Reinansi kogu vahendusel.

Muuseumisse lisandus näiteks teine tõmmis 1947. aastal Burgundias Wiiralti poolt otse vaskplaadile graveeritud õilsa pilguga noormehe portreest „Marc”. Kaheksaosalises väikeste ofortide sarjas jätkas Wiiralt aastail 1948–1950 sõja eel Antrainis alustatud fantastiliste peade tüpaaži, kuid tõi sürrealistliku pahede esteetika asemel esile kannatuse kaudu kirgastunud uusklassitsistliku melanhoolsuse („Mehe pea kasetüvega” või „Naise pea silmadega”, 1948; „Haige poeet” või „Tüdruk varemete ees”, 1949 jt). Dramaatilisi diktaatoreid selles valikus pole. Samuti on näitusel graafiku hilisaastate kokkuvõtlikud, suuremad gravüürid „Rahutus” („Üksindus”, 1952. aasta III tõmmis) ja „Deporteeritud” (1950). Viimane on Mai Levini sõnul Wiiralti esimene katse maalilise gravüüri valdkonnas.

Lõpuperioodil töötles graafik ümber oma Aafrikas loodud plaate loomadega („Okaapid”, „Kaameli pea”). Erinevatel tõmmistel on küll peal aastaarv 1938, kuid lehed pärinevad 1950. aastast. Välja pandud on ka Wiiralti kõige viimane teada olev, poolelijäänud teos, 1952. aasta pehmelakk „Sebra”. Kuna Wiiralti teoste valiku on teinud Mai Levin, siis on lisatud ka näiteid ühest tema lemmikvallast: paar gravüürikavandit ja üks tilluke visand Pariisi Dôme’i kohviku kassatšekil.

Külastanud taasavatud Kadrioru lossi, tasub kindlasti sisse astuda ka kunagisse lossikööki, kus Reinansi perekonna hinnalist kingitust saab näha kuni 5. maini.