Ma olin üsna kindel, et seda näitust jään ma kauemaks vaatama. Tegelikult käisin selle küllaltki kiiresti läbi. Põhjus oli nimelt selles, et vaadata ja lugeda oli seal palju rohkem, kui olin eeldanud. Sellisel määral rohkem, et sai endale rahulikult öelda: ei, ma ei jõua seda kõike ühe korraga läbida, ma tulen tagasi. Ja ilmselt päris mitu korda veel. See tagasitulemine on lihtne ka, kunstiakadeemiast jõuab fotomuuseumisse umbes 6-7 minutiga, Vabaduse väljakult isegi kiiremini.

Nii et ärge tehke endale illusioone – see ei ole kiirelt läbivaadatav näitus. Võtke endale ja oma lastele mitu tundi aega. Näituse kokkupanijad on päris palju laste peale mõelnud, aga nood vaatavad seda näitust arvatavasti teistmoodi ja keskenduvad teistele objektidele kui täiskasvanud. Tegevust on piisavalt siis, kui tahate lugeda, aga ka siis, kui tahate valgusheebleid liigutada ja kogu ümbritsevat keskkonda füüsiliselt aktiivselt kogeda.

Kuigi näitus on väga tihedalt tehnilist infot täis, pean alustama tundest ja mälujälgedest. Ja sellest, miks „Värvikõdi“ mulle ideaalselt sobis. Kindlasti ei olnud ma seal neutraalne vaataja, kes valmistub arvustust kirjutama. Pigem oli mu näitusekogemus otsekui kohtumine kunagise lemmikraamatu või -plaadiga – ja see polnud vahepeal oma mõjuvust üldse kaotanud.

Mineviku kuldne tagantvalgus à la Madis Kõiv

Õigupoolest ei olegi ma ammu nii sügavale omaenda minevikku kukkunud. Kuhugi sellisesse kohta, kus kõikide asjade algused kokku pandi. Minu personaalses kõikide asjade alguses on värvid. Mul on väga halb silmamälu ja joonistada ei oska ma isegi kahte kriipsu, nii et sattumine kujutava kunsti tegevusväljale oli minu tulevikuplaanides võimatu asi. Mitte keegi poleks kunagi arvanud, et ma võiksin tegeleda visuaalse väljendusega, ei tegemise ega sellest kirjutamise vaatest.

Aga ega keegi ei teadnud ka, mida ja kuidas ma nägin. Ma nägin värve. Ja valgusi. Need jäid mulle alati kohe meelde, ainult et sellisest meeldejätmisest polnud kellegagi midagi rääkida. See lihtsalt polnud üleüldse mingi teema, isegi mitte nende täiskasvanutega, kes mõjutasid tugevalt minu intellektuaalset kujunemist. Kõik asjad ilmusid mulle kõigepealt värvikomplektina. Gladiooli­sibulate violetsed, punased ja tume­kollased variatsioonid … Tädi kaelaehe – tsüaansinine tahuline klaastilk … Või kuidas päike peegeldus rohelise põhitonaalsusega klaasilt … Kuidas vanatesta­mentlik valgus langes pilvede vahelt Gustave Doré gravüüride mustvalges maailmas hiigelsuure piibli pildilehtedel – ikkagi kollaka tooniga!

Ega ma ise ka ei teadnud, et see ongi kõige alus. Koolis läks värvidega kohe kõik valesti, sest joonistamistunnis tuli hakata plötserdama tuimade ja läbipaistmatute guaššidega ja minu kujutamisvõimetu käsi tegi kogu ürituse veelgi tuhmimaks. Ega ma hästi aru saanud, miks reaalsed valgused on nii mõjuvad ja miks see mõju kujutamiskatsetes nii täielikult ära kustub. Oma kolmed sain suure hädaga kätte ja joonistamistund koos kirjatehnikaga moodustas kooli ebameeldiva poole.

Viiendas klassis juhtus aga midagi olulist. Tädi andis mulle poolkaadriga Tšaika fotoaparaadi. Fotoaparaat kleepus mulle käe külge ja pole sealt enam kunagi lahti tulnud. Ei saa küll öelda, et fotograafia on mulle eneseväljendamise viis: ma ei väljenda pildistades midagi, vaid elan tegelikkust objektiivide ja salvestatud kujutiste kaudu läbi. Lihtsalt ma sain tänu fotoaparaadile tagasi selle, mille abitu plötserdamine guaššidega mult peaaegu ära võttis – valgused ja värvid.

Või noh, värvidega läks muidugi veel natuke aega, sest veneaegne amatöörfotograafia oli suuremalt jaolt mustvalge. Et selles loos värvideni jõuda, tuleb minna tagasi „Värvikõdi“ näituse juurde. See näitus võtab kihtide kaupa lahti füüsika ja füsioloogia värvide tajumise taga. Midagi sellist tegin ka mina kauges lapsepõlves läbi, kui olin täiesti juhuslikult sattunud Tartu kultuurihoone värvifotoringi. Ega see ring otseselt väga teooriasse kedagi suunanud, aga isegi juba võimalus ilmutada 1980ndate esimeses pooles ise oma värvifotosid oli nii uskumatu tehniline hüpe, et suunas mõistagi otsima iga võimalust ka midagi lugeda nende protsesside kohta. Ja Tartu linna­raamatukogu tehnikakirjanduse osakonnas oli üht-teist leida ka.

Mitmed neist raamatuist, mis mu teadmistesse tollal uusi kihte ja seoseid aitasid ehitada, on ka „Värvikõdi“ näitusel olemas. Ma ei hakanud neid kohapeal üle lugema, kuigi see plaan muidugi pähe tuli. Siis, kui sinna millalgi tagasi lähen, loen. Selleks tuleb kindlasti aega võtta, sest nüüd, vahepeal läbi elatud fotograafiaetappide tõttu, saab neist raamatutest välja lugeda täiesti uusi asju. Aga mul on väga täpselt meeles, millise tundega ja mida ma neist välja lugesin, kui need raamatud olidki ainus teoreetiline ligipääs fotograafia tagalavale.

Värvide lagunemine ajas

Nii et seda näitust saab vaadata infokogumise režiimis. Ja ka mälestustele ja emotsionaalsetele seisunditele keskendumise režiimis. Suure silmamuna-installatsiooni sees on nii palju infot, et seda võibki lugema jääda. Aga sel näitusel on vaataja samuti värvide sees, ta ei jälgi neid väljastpoolt. Väikeste sammukeste kaupa hakkab värvide füüsikaline sisu tihedamaks muutuma, hakkab täituma graafikute, skeemide ja arvudega. Või siis hakkavad need graafikud, skeemid ja arvud kunagi loetud lehekülgedelt tagasi tulema … Nagu ilmutaks fotot: on näha, kuidas tekivad kontrastsed piirjooned, ja siis edasi hakkavad piirjooned täituma varjundite ja üleminekutega. Tõsi, see kirjeldus sobib paremini mustvalge foto ilmutusprotsessi kohta. Värvi­foto ilmumine toimus tumerohelise ülinõrga valguse saatel ja paberil olid näha peamiselt kujutlused ja ootused. Alles siis, kui paber oli kinnitivannist läbi käinud, sai teada, mis kujutis sinna tegelikult tekitatud oli.

Igal juhul on kõik need näitusele laiali laotatud graafikud ja skeemid väga hea viis värvide tajumise ja taasesitamisega kokkusaamiseks. Värvide väline vaatlus on kogemuslikult intensiivne, sest värvid mõjuvad inimesele, aga mis tegelikult füüsikalises plaanis toimub, jääb tal enamasti teada saamata. „Värvikõdi“ näitusel saab vaataja selle lõpuks teada.

Siit hargneb lahti üks mulle oluline äratundmine (või siis ka järeldus) iseenda kohta, mille tarvis oli vaja tulla just täpselt sellele näitusele, sest igasugust kirjapandud ja visualiseeritud infot värvide ja valguste kohta on „Värvikõdi“ näitusel tõesti palju. Kui oled lapsest peale nende teemadega tegelevate raamatute taga istunud, võib kergesti tekkida tunne, et tegelikult ma ju enam-vähem tean seda kõike. Ma võiksin nendest näitusel eksponeeritud lehekülgedest lihtsalt üle libiseda, olen ju palju informeeritum kui tavaline tänavalt sisse astunud näitusekülastaja.

Aga ei või. See tunne on petlik. Tuleb lihtsalt pöörata oma lemmikplaadiga kohtumise läbielamine ümber ja küsida enda käest: kui ma nüüd peaksin kohe selle teaduspõhise jutu peast siia leheküljele üles kirjutama, siis kas ma saaksin sellega hakkama? Ja tuleb välja, et vastus on ei. Ma ei saaks sellega ilma põhjaliku ülelugemiseta hakkama. Hoolimata aastaid kestnud praktikast, hoolimata sadade lehekülgede hoolikast lugemisest, kõikjalt on puudu kilde ja täpsustusi. Tähendab, et ma ei lugenud neid raamatuid piisavalt hoolikalt! Ei süvenenud piisavalt objektiivide läbilõigetesse, ei uurinud värviprotsesside taga asuvat keemiat küllaldaselt. See näitus näitab mulle selgesti, mis kõik on jäänud tegemata. Aga miks? Kuna värvidel ja valgustel oli nii tugev mõjujõud, et kõik tehniline ja teaduslik taandus keskendumisest hoolimata taustategevuseks. Tähtis oli jõuda fotokujutiseni, näha valgusülekande reaalset tulemust paberil (või diapositiivil), sukelduda nendesse kogemustesse ning elada neid läbi …

Ja nõnda ütleb see näitus mulle, et pean uuesti, otsast peale alustama. Pean minema tagasi sinna, kus kõik oli veel täiesti uus ja peaaegu ilma nimedeta. Tuleb hakata uuesti subtraktiivfiltritega analoogprotsessi pimikus lahti harutama ja fotokeemia kaudu valgustundlike materjalide käitumist päriselt lahti mõtestama. Ma olin ebatäpne ja hooletu. Noorus ehk vabandab seda natuke, aga see, mida valgus ja värvid teevad, mõjub mulle endiselt samasuguse gravitatsioonilise jõuga nagu siis, kui ma sellest mõjust alles teadlikuks sain. Sellepärast on see näitus mulle midagi palju enamat kui lihtsalt huvitav kultuuriline kogemus.

Näiteks on see 1980ndate värviesteetika taaskogemine: rahvariietes neiu või selles hetkes luksuslikuna tunduv Žiguli. Peamiselt mõjub aju fotoplaadile söövitatud mälestus tonaalsussuhetest. See plahvatab nagu aegreleega pomm ja toob korraga tagasi kaskaadide kaupa mälestusi, millel pole pildi visuaaliga mingit seost. Tähenduslikud on just värvide omavahelised tasakaalud. Vanade fotode ja filmikaadrite vaatamine viib tagasi visuaalsesse reaalsusse, mis meid kunagi ammu ümbritses ja mis kujundas väga intensiivselt selle, mismoodi me mingis ajas olemist mäletame. Igal perioodil on mingid omad kindlad värvid ja need sõltuvad selle perioodi fotomaterjalide omadustest, eriti aga sellest, millisel viisil on saanud kahjustada negatiivide, paberfotode ja diapositiivide värviedastus aja ja keskkonna keemiliste mõjutuste tõttu.

Kuid sama jõuliselt ja sügavalt mõjub ka palju vanemate värvipiltide värviesteetika. See väljub suures osas tegelikult visuaalse ruumi tajust, mis saab olla tänapäevasel vaatajal. Too tajukogemus peab olema mustvalge, pruunvalge või siis vähemalt Toomas Kalve stiilis vesivärvidega väga spetsiifiliselt koloreeritud värviruum. Värvipildi nägemine näiteks eelmise sajandi 20ndate vaates pole kunagi olnud standard. Ja selle tõttu vaatamegi nii vana värvipilti nagu lummutist. Enamik meist pole midagi sellist kunagi näinud. See on aja tundmatu kuju.

Nägemise idee ilmumine

Vaatamise ja värvinägemise konteksti tihendamiseks võib ajas veelgi kaugemale tagasi minna. Selleks et „Värvikõdil“ oleks üldse mingi mõte, pidi rohkem kui 500 miljonit aastat tagasi toimuma kambriumi plahvatus. See ajalist kaugust määratlev arv siin on ebatäpne, aga on abiks, et ajaproportsioonist aru saada, ning jääb hästi meelde. Väga üldises plaanis võib väita, et enne kamb­riumi plahvatust hõljusid maailmameres suurte lehtede taolised olendid, keda nimetatakse ediakaara eluvormideks. Oluline on, et neil polnud nägemise ideed. Nad ei vaadanud midagi. Ja siis nad kadusid ära ning suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul (muidugi geoloogilisel skaalal) tekkisid uued eluvormid, kes katsetasid silma ja nägemise, täpsemalt öeldes valgustundlike rakkudega. Ja selgus, et silm on hea – ja see jäi püsima.

Sealtmaalt on paljudel kambriumi plahvatusele järgnenud loomsetel evolutsiooniharudel väga tugev seos valgusega. Muidugi ei pea elusolendid inimesele nähtava valgusega tihedalt seotud olema ning ka inimese vaatest täielikus pimeduses on võimalik elada täisväärtuslikku loomset elu, aga kogemuslikult suudab inimene ette kujutada peamiselt valguse vaatamisele keskendunud elu. Ja see osa valguse ja organismide seotusest ongi „Värvikõdi“ näitusel keskne.

Nii jõuamegi teiste liikide teistsuguste nägemiste juurde, mida inimolend ei suuda ette kujutada. Aga vähemalt osatakse mingil määral luua simulatsioone, mis annavad mõnesuguse ettekujutuse, kuidas teistsuguste lainepikkuste nägemine võiks välja paista. Oleme harjunud pidama iseenda nägemisprotsessi tulemust maailma loomulikuks kujuks ja isegi kui on teada, et tegelikkus on märksa keerulisem, siis intuitiivselt toetub inimliik ikkagi ainult oma kogemusele. Muidugi on see, mida näeme, kõigest ühe liigi spetsiifiline tajumisviis ega sisalda mingit üldistust selle kohta, kuidas loodus üleüldse midagi näeb.

Kogu selle hästi väljahäälestatud värvi­kaskaadi keskelt tuleb lõpuks tõusta viimasele korrusele.

Ja seal ootab vaatajat kokkuvõte. Valgus maalib pidevalt muutuvaid värve väikestele tahvlikestele, mis on nagu fotoaparaadi sensori hiiglaslik kõrverpindne mudel. Teaduslik ja vahetult läbi elatav on painutatud kokku. Näitusekülastajal pole vaja teha midagi muud kui visata end patjadele pikali ja lasta keskkonnal endast läbi sulada. Pärast meeldejätmisele ja arusaamisele keskendunud tegevust on see üsna täiuslik kohtumine näituse essentsiga – kogu eelnenu sünteesitakse katusealuses ruumis kokku kogemuslikuks tervikuks.