-
Ülehomme, 31. augustil kell 12 heisatakse Pärnu uue kunsti muuseumis sel suvel viimast korda Ukraina sini-kuldne lipp. Sellele järgnevad hoogne ukraina muusika kontsert ja oksjon. Külas on ukraina folkansambli Svjata Vatra looja Ruslan Trotšõnskõi koos oma tütarde Kirke ning Rutega, oksjonihaamer on Mark Soosaare käes. Muuseumi suvine suurnäitus „Mees ja naine” on ikka lõppenud oksjoniga, seekord on lõpuüritus pühendatud Ukrainale, kuigi näitusel on ka väljas teiste…
-
Karepale Richard Sagritsa majamuuseumitallu, kus Teet Veispak korraldas juba kuuendat korda performance’ite, installatsioonide ja igasugu muu kunsti päeva, seekord pealkirjaga „Lagunemine”, sattusin üsna juhuslikult. Laiapea Vahur pidi seal esilinastama filmi „Kurvits Lootuse tänavalt”. Ta oli otsustanud, et ma olen filmi toimetaja, ja kutsus mu esilinastusele kaasa.
Kuulsin, et seekord Veispak üritusele kulkast toetust ei saanud ja korraldab asja oma raha eest. Asja käigus hakkas mulle tunduma,…
-
Mehe-naise rollide, nende positsioonide-mängude-võimuvõitluse vaatlus/analüüs on Eestis tegelik ja valus teema. Jajah, sellele haprale jääle ei tasu astuda, sel ei saa tantsida (!), see meenutab veidike Põhja-Jäämerd, kus igikevad varsti enam armu ei anna. Vana maailm on jäädavalt lagunemas, kataklüsmides heitlemas. Aga see ei lagune mitte nii nagu õilis Vasturevolutsioon kujutleb: see pole jälk sotsialistide-juutide-pedede vandenõu traditsioonilise kogukonna vastu, vaid pigem peaaegu kristlik püüe inimliku hoolivuse…
-
Olles sattunud lugema eesti 1970. ja 1980. aastate kunstikriitikat, olen mõnigi kord kahetsenud nende tekstide unustuse hõlma vajumist. Iseäranis, kui võrrelda tänapäeval kunstikriitika rubriigi all ilmuva obskuurse diskursusega, on näiteks Evi Pihlaku, Mirjam Peili, Mai Levini, Tamara Luugi, Jaak Kangilaski, Sirje Helme, Ants Juske, Harry Liivranna jt toonased tekstid endiselt huvitavad lugeda. Näib, et toona puudusid praegusele kunstikriitikale pahatihti iseloomulikud ala- ja üleväärsuskompleksid, liialdatult keeruline sõnastus,…
-
Tallinna Kunstihoone praeguse näituse eesmärk on anda ülevaade Tartu kunsti olukorrast praegu koos mõningate ekskurssidega paratamatusse ajaloolisse minevikku.
Tartul on kultuuri- ja kunstiajalugu olemas, erinevalt nii mõnestki teisest Eesti paigast. Praegu on meie euroopaliku kultuuri kiht veel sedavõrd õhuke, et need mõnikümmend aastat, mis Tartu on Tallinnast ees, rääkimata teistest linnadest, moodustab sellest päris suure protsendi.
Ajalooline pärand ongi Tartu hiilguse ja viletsuse põhjus. Mujal Eestis saavad kunstnikud…
-
Rebeka Põldsami kureeritud „Kõhe tunne?!” on viimase aja üks tugevama teoreetilise raamistikuga näitusi. Väljapanekuga kaasneb lugemik, mille esseedest hargneb olulisi dekonstruktsionismi binaarseid opositsioone hajutada püüdvat eetost soo- ja identiteedipoliitikale laiendavaid queer-teoreetilisi mõttekäike. Laenan lugemiku sissejuhatavast tekstist: „Uusim queer’imõttevool ei käsitle ainult homoseksuaalsust ja selle kogemust”, vaid „ühiskonna marginaale klassi, rassi, soo, vanuse ja kehaliste võimete poolest, aga ka valdavat keskmist enamust, kelle järgi on normid peamiselt…
-
Tänavuaastase Pärnu „In Graafika” programmi on sulandatud esimest korda ka skulptorid: kujurite ühenduse aastanäitus „Mugavustsoon” on eksponeeritud mitmes näitusepaigas üle linna. Ekspositsiooni otsiti interaktiivseid koha- ja kontekstipõhiseid teoseid, installatsioone ja objekte, mis vaataja (või ka kunstniku enda) mugavustsooni segavad või lõhuvad – mentaalselt ja ka füüsiliselt –, kuni paanikatsoonini välja. See oli omamoodi väljakutse ka kujurite ühenduse aastanäituse formaadile: muidu suhteliselt eraldatud tegutsemisruumis skulptorid on väljunud…
-
„In Graafika” on püüdnud alati vältida kõike kesk- ja tavapärast, pakkuda alternatiive nii-öelda peavoolukunstile, vältida lihtsaid lahendusi ning tuua kohale võimalikult erineva tausta, taseme ja sotsiaalse sõnumiga kunsti ja kunstnikke. Festivali seitsmeteistkümneaastase ajaloo vältel on võrgustikud laienenud ning festivalil osalejate arv iga aastaga kasvanud. Tänavusel „In Graafikal” osaleb ligi 500 kunstnikku mitmekümnest riigist: Eestist, Islandist, Soomest, sh Ahvenamaalt, Rootsist, Taanist, sh Gröönimaalt, Lätist, Leedust, Iirimaalt, Inglismaalt,…
-
Alfredo Jaar on kunstimaailma suurkuju, kes on osalenud kaks korda Veneetsia biennaalil ja „Documental” ning saanud mitmeid auhindu. Oma loomingus on ta väga siiras, paigakeskne, süvenev ning tohutu missioonitundega kunstnik. Õigupoolest ongi need omadused tema rahvusvahelise tuntuse põhjus. Jaari töid iseloomustab poliitiline ja sotsiaalne tundlikkus, mitme meediumi kasutamine (foto, video, installatsioon, plakat), mastaapide varieeruvus ning teiste loovisikute ideede kaasamine oma teostesse. Tegu on kunstnikuga, kes tõepoolest…
-
Eesti nüüdiskunstihuvilised puutusid Alfredo Jaari kunstiga esmakordselt kokku 1995. aastal, kui Helsingis rahvusvahelisel näitusel „Ars 95” oli väljas tema installatsioon „Miljon Soome passi”.
„Ars 95” toimis lausa ilmutuslikult: asi polnud mitte ainult suures hulgas nüüdistippkunsti eksponeerimises, vaid tööde valikus ja viisis, kuidas neid publikule esitleti. Ilmselt ka selles, et Kiasmat hoonena veel polnud, ideena oli aga nüüdiskunstimuuseum omaks võetud. Soome avalikkuses käis tuline vaidlus, kas rahvusliku…
