Esimese maailmasõja alguse 100. aastapäevale pühendatud nelja töökeelega konverents Riias oli tõeliselt interdistsiplinaarne. Korraldustoimkonda juhtinud kirjandusteadlane Pauls Daija ning kultuuriantropoloog Deniss Hanov olid suutnud tagada sujuva töökorralduse.
Hanovi ettekanne sõjaga seotud muudatustest Euroopa kultuuris juhatas sisse intensiivse ja hariva mõttevahetuse. Käsitleti poliitilist ja militaarset temaatikat: näiteks läti küttide saatuse keerdkäike (Andris Šnē), aga ka luulet, proosat, filmikunsti (Inga Pērkone), näohaavade maskeerimisvõtteid (Bridget Keown), mentaliteedimuutusi (Sergei Kozlov), psühhoanalüüsi (Igor Šuvajev) ning rahvalikke pärimusi. Vene-  ja Saksamaa õpetlased süvenesid Baltimaade temaatikasse, Läti kunstimuuseumi juhataja Ginta Gerharde-Upeniece kõneles meeldejäävalt kultuuripoliitikast, sh Rahvasteliidu omast. 
Sõjast ohustatut ja sellele vastanduvat sümboliseeris juba konverentsi toimumispaik, 1876. aastal ehitatud ja 2006. aastal renoveeritud hoone. La Belle Époque’iga seostuv, lopsaka uusrenessanss- ja barokkdekoori ning 1930ndate täiendustega, Pfabside ja ka Benjamiņide ajal kultuurikeskusena toiminud, on see näinud paljude kunstnike ja muusikute karjääri kõrghetki. Nn Benjamiņide maja särav perenaine Emilija Benjamiņa pidi nõukogude ajal üle elama asumisele saatmise. Tema Riia kodus jätkus aga uuest ideoloogiast kantud kultuurielu ning sellest sai kirjanike, heliloojate ja kunstnike ametlik keskus. Nüüd siis on siin kasiino, koosoleku- ja banketiruumidega luksushotell, mis ei ole loobunud kultuurikeskuse ambitsioonist. Rikkaliku ajalooga saal jäi mitmest riigist kohale sõitnud publikule väikeseks: konverentsi esimesel istungil pidid paljud seisma.
Esimese ilmasõja aegset Riiat käsitleti rahvusvahelises kontekstis: Läti ülikoolis töötav Sandra J. Langer vaatles saksa kultuuri, Linda Eltermane ja Ludmila Sproģe tõid esile Mihhail Lermontovi (1814–1841) hämmastava populaarsuse Läti tollastes väljaannetes. Noorena surnud luuletaja sünni- ja surma-aastapäevade tähenduslikkusest sõdade kontekstis on rääkinud juba Anna Ahmatova.
Zane Grigoroviča arutles kunsti rolli üle sõja ajal. Nagu tema, nii käsitles ka Jānis Šiliņš  staatilisi ja dünaamilisi kompositsioone, meenutades ka teist laadi dünaamikat: monumentide mahavõtmist, ümberpaigutamist ja ülevärvimist.
Viesturs Vecgravis tõi näiteid ilmasõja jäädvustamisest professionaalses ja amatöörlikus kirjanduses. Mällu sööbis põgenikevooru kirjeldus vankrite küljes kolisevate pannide ja kruusidega, tulevahetus üle end maadligi suruvate, karjuvaid lapsi kaitsta püüdvate põgenike peade.
Kõike seda illustreerivaid kujutisi demonstreeris imetlusväärne Edvarda Šmite. Kõrge kunsti asemel oli ta suure järjekindlusega läbi töötanud mitme aasta ajakirjanduse. Sealt on teenekas kunstiteadlane leidnud rohkesti graafilisi kujutisi, mis hämmastasid sõja ettekuulutusega juba 1912. aastal või selle eri aspektide kajastamisega hiljem. Sellesarnaseid ühenduskohti leidus teistegi ettekannete vahel. Nii mõneski neist loendati arvuti täpsusega mingi nähtuse ilminguid ja olnuks eraldi võetuna ühekülgne, valega piirnev tõde.
Pärast noore Barbara Sapala ettekannet sõjatemaatikast rahvalikes kalendrites oli tõesti vaja eaka Šmite loomulikult avaramat vaadet.  Nii mõnigi ettekanne sündiski mitme põlvkonna esindajate kiiduväärses koostöös.
Paljude ettekannetega haakus Freudi-temaatika. Oli ta ju ennustanud Austria-Ungari keisririigile halbu aegu ja rääkinud kaasaja inimestest kui valdavalt sõjardite-võitjate järeltulijaist, mitte armastav-hingelistest olendeist.
Kuulda võis hillitsetud teooriat, käibel olid terminid, nagu Professoren­kriegs­literatur (Sergei Kozlov, USA), ent tähelepanuta ei jäänud ka praeguse aja julmus: video Ukraina sündmustest, mille kohta kostis vastandlikke seisukohti, kutsus nii mõnelgi kuulajal-vaatajal esile pisarad ja viis mõtetele lokaalse ja globaalse ajaloo faasidest, planeedi loodust kurnavast ja karistamatult räsivast sõjamasinast.
Nii-öelda Eesti plokis oli kaks esinejat. Heie Treier rääkis 1919. aastast Eesti kunstis, tuues ära rindemeeste nimed, rõhutades sõjaainese vähesust näitustel, puudutades ka hilisemat ametlikku kunsti ja kunstipoliitikat. Kuna paljud eelkõnelejad olid juba andnud üldpildi, võisin mina „rahulikult” keskenduda ühele kunstnikule, käsitledes Jaan Siiraku, hüüdnimega Jean Syraque de Sangaste (1897–1959) elu ja loomingut. Käinud koolis piirilinnas Valgas, puutus ta lätlastega kokku ka Penzas, kus tema õpingud algasid sõja algusaastal. 1924. kuni 1932. aastani tegutses ta Pariisis, reisides ka mujal Prantsusmaal.
Rõõmustas, et rahvusvahelisele seltskonnale pakkusid huvi eesti kunstniku elu ja tema suur õlimaal „Verduni katedraal sõjapurustustes” (1924, Kumu), nüüdseks on tellitud ka inglisekeelne artikkel. See on küll üldjoontes valmis, ent mõned eluloolised seigad vajaksid veel täpsustamist. Oleksin rõõmus, kui Jaan Siiraku sugulased või tema loomingu teised uurijad lähipäevil minuga ühendust võtaksid, näiteks mu tööpaigas Kumus.
Suuresti toetasid Riia konverentsi ettekandeid ajalooainelised installatsioonid muuseumlinna tänavatel, väljapanek Läti kunstiajaloo pärlitest endises Börsihoones, avangardse Gustavs Klucise, endise läti küti särav ideedest pulbitsev isikunäitus Arsenālsis.