-
Mitte väga kaua aega tagasi asus TKMi tööle õige mitu andekat ja huvitavat noort inimest, kellest muuseumide vanemad töötajad lootsid tõhusat järelkasvu. Indrek Grigor, Liisa Kaljula, Tõnis Tatar ja Merily Paomets lõid ideedest pulbitseva loomingulise õhkkonna. Paberikonservaator Paomets tõstis muuseumi pabertööde konserveerimise professionaalsele tasemele, mis päädis Ants Laikmaa pastellide konserveerimisega ja nendest töödest koostatud fantastilise näitusega. Kaljula ja Grigor koostasid Eesti kunsti 1960ndate ajastunäituse. Tatar üllatas…
-
Viimaste aastate jooksul on diskussioon tänavakunsti olemuse ümber aina aktuaalsem ning meedium kultuuri osaks tunnistatud: tänavakunsti kogutakse ja arhiveeritakse (Tartu kunstimuuseum ja Eesti Kirjandusmuuseum), Edward von Lõngus lööb järjest müügirekordeid Tartu noorte kunsti oksjonil jne. Rääkimata sellest, et aastas toimub kaks tänavakunstifestivali, kuhu tuuakse maailmatasemel stiilinäiteid ja kus siinsed kunstnikud saavad end proovile panna ja suuremaid töid teostada. Sänk on näidanud Võrus meisterlikkust Navitrolla seinte realiseerimisel…
-
Stacey Kooseli kuraatorinäituse „Homunkuluse kollektsioon” teema on „väike inimene”, keda alkeemikud keskajal laboratooriumi katseklaasis kasvatada püüdsid ja kelle loomine, võiks ehk öelda, on XXI sajandi mikrobioloogias tõelisuseks saanud. Paracelsus olevat selle mõtte esimesena välja öelnud – mõtte, mille teostumine tundus veel inimpõlv tagasi võimalik ainult ime läbi. Kuraatoriteksti läbib peamiselt kaks keskset mõtet selles väga avaras teemas: tegemist on väikese inimesega ja seda väiksust võib mõista…
-
Ülehomme, 31. augustil kell 12 heisatakse Pärnu uue kunsti muuseumis sel suvel viimast korda Ukraina sini-kuldne lipp. Sellele järgnevad hoogne ukraina muusika kontsert ja oksjon. Külas on ukraina folkansambli Svjata Vatra looja Ruslan Trotšõnskõi koos oma tütarde Kirke ning Rutega, oksjonihaamer on Mark Soosaare käes. Muuseumi suvine suurnäitus „Mees ja naine” on ikka lõppenud oksjoniga, seekord on lõpuüritus pühendatud Ukrainale, kuigi näitusel on ka väljas teiste…
-
Karepale Richard Sagritsa majamuuseumitallu, kus Teet Veispak korraldas juba kuuendat korda performance’ite, installatsioonide ja igasugu muu kunsti päeva, seekord pealkirjaga „Lagunemine”, sattusin üsna juhuslikult. Laiapea Vahur pidi seal esilinastama filmi „Kurvits Lootuse tänavalt”. Ta oli otsustanud, et ma olen filmi toimetaja, ja kutsus mu esilinastusele kaasa.
Kuulsin, et seekord Veispak üritusele kulkast toetust ei saanud ja korraldab asja oma raha eest. Asja käigus hakkas mulle tunduma,…
-
Mehe-naise rollide, nende positsioonide-mängude-võimuvõitluse vaatlus/analüüs on Eestis tegelik ja valus teema. Jajah, sellele haprale jääle ei tasu astuda, sel ei saa tantsida (!), see meenutab veidike Põhja-Jäämerd, kus igikevad varsti enam armu ei anna. Vana maailm on jäädavalt lagunemas, kataklüsmides heitlemas. Aga see ei lagune mitte nii nagu õilis Vasturevolutsioon kujutleb: see pole jälk sotsialistide-juutide-pedede vandenõu traditsioonilise kogukonna vastu, vaid pigem peaaegu kristlik püüe inimliku hoolivuse…
-
Olles sattunud lugema eesti 1970. ja 1980. aastate kunstikriitikat, olen mõnigi kord kahetsenud nende tekstide unustuse hõlma vajumist. Iseäranis, kui võrrelda tänapäeval kunstikriitika rubriigi all ilmuva obskuurse diskursusega, on näiteks Evi Pihlaku, Mirjam Peili, Mai Levini, Tamara Luugi, Jaak Kangilaski, Sirje Helme, Ants Juske, Harry Liivranna jt toonased tekstid endiselt huvitavad lugeda. Näib, et toona puudusid praegusele kunstikriitikale pahatihti iseloomulikud ala- ja üleväärsuskompleksid, liialdatult keeruline sõnastus,…
-
Tallinna Kunstihoone praeguse näituse eesmärk on anda ülevaade Tartu kunsti olukorrast praegu koos mõningate ekskurssidega paratamatusse ajaloolisse minevikku.
Tartul on kultuuri- ja kunstiajalugu olemas, erinevalt nii mõnestki teisest Eesti paigast. Praegu on meie euroopaliku kultuuri kiht veel sedavõrd õhuke, et need mõnikümmend aastat, mis Tartu on Tallinnast ees, rääkimata teistest linnadest, moodustab sellest päris suure protsendi.
Ajalooline pärand ongi Tartu hiilguse ja viletsuse põhjus. Mujal Eestis saavad kunstnikud…
-
Rebeka Põldsami kureeritud „Kõhe tunne?!” on viimase aja üks tugevama teoreetilise raamistikuga näitusi. Väljapanekuga kaasneb lugemik, mille esseedest hargneb olulisi dekonstruktsionismi binaarseid opositsioone hajutada püüdvat eetost soo- ja identiteedipoliitikale laiendavaid queer-teoreetilisi mõttekäike. Laenan lugemiku sissejuhatavast tekstist: „Uusim queer’imõttevool ei käsitle ainult homoseksuaalsust ja selle kogemust”, vaid „ühiskonna marginaale klassi, rassi, soo, vanuse ja kehaliste võimete poolest, aga ka valdavat keskmist enamust, kelle järgi on normid peamiselt…
-
Tänavuaastase Pärnu „In Graafika” programmi on sulandatud esimest korda ka skulptorid: kujurite ühenduse aastanäitus „Mugavustsoon” on eksponeeritud mitmes näitusepaigas üle linna. Ekspositsiooni otsiti interaktiivseid koha- ja kontekstipõhiseid teoseid, installatsioone ja objekte, mis vaataja (või ka kunstniku enda) mugavustsooni segavad või lõhuvad – mentaalselt ja ka füüsiliselt –, kuni paanikatsoonini välja. See oli omamoodi väljakutse ka kujurite ühenduse aastanäituse formaadile: muidu suhteliselt eraldatud tegutsemisruumis skulptorid on väljunud…
