
Nikolai Pirogovi mälestusteraamatut ei tee võluvaks mitte särava kirurgi teenete loetelu ega tema seisukohad meditsiinivaidlustes, vaid teose siin-seal avalduv inimlikkus.

Jutukogus „Eesti keelde sukelduja“ tõdetakse ja tõestatakse, et eesti keel ei ole pelk äraõpitav süsteem – morfoloogia, süntaks ja semantika –, vaid midagi enamat, lausa meri.

Kadri Hinrikuse argised lood koerte elust on korraga naljakad ja filosoofilised ning sobivad lugemiseks lastele ja täiskasvanutele.

Mariana Enriquez näitab jutukogus „Asjad, mis me tules kaotasime“ argist koledust, millega inimesed on pidanud ning peavad edaspidigi toime tulema.

Margaret Atwoodi jutukogu „Vanad beibed metsa sees“ naistegelaste noorus võis siinsete eakaaslaste omast erineda, kuid nüüd saadavad seda põlvkonda mõlemal pool maakera lein ja mälestused.

Livia Viitoli „Kaks muusat“ tasakaalustab pilti eestlaste elust ja kirjandusest välismaal ja Nõukogude Eestis. eesti kultuuri mõistmiseks tuleb tunda mõlemat.

Miina Piiri minimalistlik romaan „Noviits“ on sõnakunstiteosena kaunis saavutus, kuid selle sõnum võib lugejale kaugeks jääda.

„Viimane lusikas“ julgustab lugejat tema enese lusikaristiretke ette võtma, minevikku mõista püüdma ning juhtunu eest andeks andma.

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.