-
Eestis pole luuletajat, kes ületaks Jaan Kaplinskit oma tuntuses teispool riigipiire. Ja vähe on neidki, kes mitmes keeles luuletamisega hakkama saavad. Luule süda on “imäkiil massa-iq midägi / ilma saadu ja ilma peetü” (lk 51), ent luuletaja (vähemalt ideaalis) kõneleb kogu maailmaga. Kaplinski on avaldanud oma ingliskeelseid värsse, nüüd lisanduvad venekeelsed.
Samaaegu on luuletaja ainuke töövahend – sõna ja selle tähenduspilv, kultuuriline ja lingvistiline kontekst – habras…
-
Kui jätta kõrvale see, kuidas “Ma armastasin sakslast” eesti kirjandust kõige otsesemalt (pealkirjade kaudu: “Ma armastasin venelast”, “Ma armastasin jaapanlannat”) on mõjutanud, siis kas see kannab endas sama mitmekihilisust ja tõlgendusvõimaluste rikkust, mis on teinud Tammsaare kuulsaimast teosesarjast “Tõde ja õigus” ilmselt enim interpreteeritud romaani eesti kirjanduses (ja arvatavasti ka välismaal)?
Omaaegne kriitika tõstis romaani puhul eelkõige esile uudset ainestikku. “Kui ka “Ma armastasin sakslast” ei…
-
Kjell Espmark, NOBELI KIRJANDUSAUHIND. Tõlkinud Ülev Aaloe, Enno Turmen ja Tiina Mullamaa. OÜ Eesti Raamat, 2005.
Kjell Espmarki raamat “Nobeli kirjandusauhind” kujutab endast näitlikku ja õpetlikku materjali mitte ainult kirjanduse, vaid igasuguse loomingulise praktika suhtes otsuseid vastu võtvate žüriide toimimise osas.
1.
Tooksin esile mõned olemuslikud ja võib-olla lausa paratamatud jooned, mida Espmarki raamat huvitavalt avab. Esiteks objektiivsuse ja subjektiivsuse küsimus. On ilmne ja paratamatu, et näiteks kirjanduslikelt žüriidelt…
-
Kolikambris on kenake hulk ka n-ö uuemaid Eesti-luuletusi, mida peaks vist nimetama moodsaks isamaaluuleks. Siin on näiteks August Alle (1890 – 1952) “Eesti pastoraal” aastast 1916. Muidugi. Raske on tänasel eestlasel mõista 90 aasta taguse karjapoisi unistust: “Tuleks kord õhtu, poeks ahjule tarre, / rätid ja pastlad riputaks parrel’; / peagi süüa saaks soojendud suppi, / paelu veel pastlale punuks hea jupi.”
Mingil määral elab see…
-
Muinasjutuvestja ja tõlkijad Tondisoos talgutel, suvi 2004. Ülal Lembi Loigu ja Risto Järv, all Piret Päär, Heili Einasto ja Veronika Kivisilla.
Eesti muinasjutud jõuavad laia maailma. Aga meile?
Intervjuu Piret Pääri ja Anne Türnpu koostatud uue ingliskeelse eesti muinasjuttude valimiku “Estonian Folktales. The Heavenly Wedding” (Varrak, 2005) ühe koostaja Piret Pääri, ühe tõlkija Veronika Kivisilla ning toimetaja-tõlkija Risto Järvega.
Mida tähendab olla muinasjutuvestja? Igaüks võib ju mõne loo rääkida,…
-
Eesti Kirjanike Liit on muutumises. On juba muutunud. Kui 1990ndail oli põhiliseks tööks enese teadvustamine Euroopa ja maailma samalaadsete organisatsioonide seas, sidemete sõlmimine ja ka oma ainelise ning institutsionaalse (nt Eesti Kirjanduse Teabekeskuse ülesehitamine) baasi loomine, siis viimastel aastatel on rohkem ära tehtud sisepoliitika vallas. Mati Sirkli juhtimisel tehti tublisti tööd seadusandluse osas ning sekkuti kultuuripoliitiliste krahhide ajal. Jan Kaus on seda suunda jätkanud, ent viinud…
-
Kõik muutub – ja muutub kiiresti. Enamik meist ei jõua muutumistega sammu pidada, jääb muutumistest maha, ei saa neist aru. Enamik jääb muutumatuks, säilitab n-ö identiteedi ja seetõttu ka iseenda. Küsimuseks jääb ikka ja ometi: millal mingist lühiajalisest paindumisest saab muutumine, millal kohandumisest teine(teiseks)-olemine? Millal üks saab kaheks? Millal ühest saab teine? Milles on alternatiivsuse olemus?
Vastata on raske. Parem on üldse mitte vastata. Aga hea…
-
Fiktsiooniteooria oma praegusel kujul on kirjanduse uurimises üsna uus nähtus. Lääne traditsioonis polegi XX sajandil õigupoolest peale sümbolistliku kirjandusuurimuse taandumist ning formalismi pealetungi järjepidevalt sisuanalüüsiga tegeletud. Kirjanduse kunstilikkust nähti selgelt kirjandusliku vormi või struktuuri küsimusena. Erandiks võiks pidada Heideggeri luulemõistmist, ent siin on tegu ikkagi omaette seisva fenomeniga. Uus tõus algas vahest 1980ndate paiku seoses postmodernismi ja virtuaalsuse teooriaga ning kestab seniajani.
Fiktsionaalse semantika (nt nn nonfaktuaalide)…
-
Nobeli kirjanduspreemia läks sel aastal inglise dramaturgile Harold Pinterile. Äsja 75. sünnipäeva tähistanud Pinterit nimetab auhinnakomisjon kirjanikuks, kes paljastab oma näitemängudes kuristiku inimeste igapäevase jutuvada all ja tungib rõhumise suletud ruumi.
Pinter ise on kirjeldanud oma keelesuhet järgnevalt: “Keel, mida me kuuleme, väljendab alati ka seda, mida me ei kuule. Iga kõnelus sisaldab kõrvalepõikamise manöövrit, segu vägivallast, salakavalusest, piinamisest ja pilkamisest, millega varjatakse tõsiasju, et lahutada…
-
Kalevi Wiik, EUROOPLASTE JUURED. Tõlkinud Iris Metsmägi. Ilmamaa, 2005. 496 lk.
Selle raamatu näol on tegemist väga ambitsioonika katsega keeleteaduse, populatsioonigeneetika ja arheoloogia andmete sünteesi abil luua pilt eurooplaste põlvnemisest. Käsitlus on mahukas ja laiahaardeline. Samas pean kohe lisama, et Wiik on oma ideede esitamisel lennukas, sageli sellisel määral, mis seab kahtluse alla ta teadusliku objektiivsuse.
Soomeugrilased jääajajärgses Euroopas
Kogu teose läbivaks teemaks on hüpotees, et soome-ugri (SU) keelte…
