-
Jah, see õnnetu eesti kirjandus. . . . “maailmas” müümiseks null. . . .raha põle. . . . Eesti kirjanik on ju sisuliselt/sisuline patsient. . . .onjuu. . . . Mitmed tuntud eesti kirjanikud on oma loomingus määraval määral lähtunud haigusest, bioloogilisest hälbest. Ei ole vist mõtet siinkohal pikemalt rääkida alkoholismist, mis on kimbutanud mitmeid eesti kirjanikke. Tavakohaselt ei ole sellest sünnis rääkida, see oleks (haigusena!) häbiasi. Ent jätame selle viinavea arutelu (ja loeme selle asemel Kreutzwaldi poolt juba aastal 1840…
-
Eestis pole luuletajat, kes ületaks Jaan Kaplinskit oma tuntuses teispool riigipiire. Ja vähe on neidki, kes mitmes keeles luuletamisega hakkama saavad. Luule süda on “imäkiil massa-iq midägi / ilma saadu ja ilma peetü” (lk 51), ent luuletaja (vähemalt ideaalis) kõneleb kogu maailmaga. Kaplinski on avaldanud oma ingliskeelseid värsse, nüüd lisanduvad venekeelsed.
Samaaegu on luuletaja ainuke töövahend – sõna ja selle tähenduspilv, kultuuriline ja lingvistiline kontekst – habras…
-
Kui jätta kõrvale see, kuidas “Ma armastasin sakslast” eesti kirjandust kõige otsesemalt (pealkirjade kaudu: “Ma armastasin venelast”, “Ma armastasin jaapanlannat”) on mõjutanud, siis kas see kannab endas sama mitmekihilisust ja tõlgendusvõimaluste rikkust, mis on teinud Tammsaare kuulsaimast teosesarjast “Tõde ja õigus” ilmselt enim interpreteeritud romaani eesti kirjanduses (ja arvatavasti ka välismaal)?
Omaaegne kriitika tõstis romaani puhul eelkõige esile uudset ainestikku. “Kui ka “Ma armastasin sakslast” ei…
-
Kjell Espmark, NOBELI KIRJANDUSAUHIND. Tõlkinud Ülev Aaloe, Enno Turmen ja Tiina Mullamaa. OÜ Eesti Raamat, 2005.
Kjell Espmarki raamat “Nobeli kirjandusauhind” kujutab endast näitlikku ja õpetlikku materjali mitte ainult kirjanduse, vaid igasuguse loomingulise praktika suhtes otsuseid vastu võtvate žüriide toimimise osas.
1.
Tooksin esile mõned olemuslikud ja võib-olla lausa paratamatud jooned, mida Espmarki raamat huvitavalt avab. Esiteks objektiivsuse ja subjektiivsuse küsimus. On ilmne ja paratamatu, et näiteks kirjanduslikelt žüriidelt…
-
Kolikambris on kenake hulk ka n-ö uuemaid Eesti-luuletusi, mida peaks vist nimetama moodsaks isamaaluuleks. Siin on näiteks August Alle (1890 – 1952) “Eesti pastoraal” aastast 1916. Muidugi. Raske on tänasel eestlasel mõista 90 aasta taguse karjapoisi unistust: “Tuleks kord õhtu, poeks ahjule tarre, / rätid ja pastlad riputaks parrel’; / peagi süüa saaks soojendud suppi, / paelu veel pastlale punuks hea jupi.”
Mingil määral elab see…
-
Muinasjutuvestja ja tõlkijad Tondisoos talgutel, suvi 2004. Ülal Lembi Loigu ja Risto Järv, all Piret Päär, Heili Einasto ja Veronika Kivisilla.
Eesti muinasjutud jõuavad laia maailma. Aga meile?
Intervjuu Piret Pääri ja Anne Türnpu koostatud uue ingliskeelse eesti muinasjuttude valimiku “Estonian Folktales. The Heavenly Wedding” (Varrak, 2005) ühe koostaja Piret Pääri, ühe tõlkija Veronika Kivisilla ning toimetaja-tõlkija Risto Järvega.
Mida tähendab olla muinasjutuvestja? Igaüks võib ju mõne loo rääkida,…
-
Kalevi Wiik, EUROOPLASTE JUURED. Tõlkinud Iris Metsmägi. Ilmamaa, 2005. 496 lk.
Selle raamatu näol on tegemist väga ambitsioonika katsega keeleteaduse, populatsioonigeneetika ja arheoloogia andmete sünteesi abil luua pilt eurooplaste põlvnemisest. Käsitlus on mahukas ja laiahaardeline. Samas pean kohe lisama, et Wiik on oma ideede esitamisel lennukas, sageli sellisel määral, mis seab kahtluse alla ta teadusliku objektiivsuse.
Soomeugrilased jääajajärgses Euroopas
Kogu teose läbivaks teemaks on hüpotees, et soome-ugri (SU) keelte…
-
ISALE
See hetk on igaveseks sööbind mällu
kui mere äärde jõudis tee
mu isa lamas soovideta kastis
üks laev kui viirastus läks üle vee
Nii reisisime kutsar hoidis rooli
ees tsiklisõitja veepeal luigepaar
päev valgust täis ja lahel puri valge
taaskohtumise põgus kätepaar
-
Eesti Kirjanike Liit on muutumises. On juba muutunud. Kui 1990ndail oli põhiliseks tööks enese teadvustamine Euroopa ja maailma samalaadsete organisatsioonide seas, sidemete sõlmimine ja ka oma ainelise ning institutsionaalse (nt Eesti Kirjanduse Teabekeskuse ülesehitamine) baasi loomine, siis viimastel aastatel on rohkem ära tehtud sisepoliitika vallas. Mati Sirkli juhtimisel tehti tublisti tööd seadusandluse osas ning sekkuti kultuuripoliitiliste krahhide ajal. Jan Kaus on seda suunda jätkanud, ent viinud…
-
Kõik muutub – ja muutub kiiresti. Enamik meist ei jõua muutumistega sammu pidada, jääb muutumistest maha, ei saa neist aru. Enamik jääb muutumatuks, säilitab n-ö identiteedi ja seetõttu ka iseenda. Küsimuseks jääb ikka ja ometi: millal mingist lühiajalisest paindumisest saab muutumine, millal kohandumisest teine(teiseks)-olemine? Millal üks saab kaheks? Millal ühest saab teine? Milles on alternatiivsuse olemus?
Vastata on raske. Parem on üldse mitte vastata. Aga hea…
