-
Need kaks suurt voolusängi jooksevad Oskar Kruusil mõnikord kokku, tulemuseks kirjandusloolisel materjalil põhinev ilukirjandus, faktipõhine fiktsioon. Selline oli eelmisel aastal ilmunud Valter Kaaveri päevik “Vabakäiguvang”, mis tekitas isegi kenakese müstifikatsiooni. Selline on ka Kruusi värskeim raamat “Pühajärve armastajad”, mis sisaldab seitse proosapala (novellideks, nagu alapealkiri need väidab olevat, ei tahaks neid nimetada) seitsme eesti kirjaniku suvisest Pühajärve-kogemusest. Kirjanikud, kelle side selle järvega Otepää külje all on…
-
Mina nimetatud kategooriatesse ei kuulu. Ja taevas teab, kas ma olekski suutnud “Musta kaardiväge” lugeda, kui see poleks olnud vana semu kirjutatud – ja kui kusagil minu kuklas poleks selle teksti mõjul ärganud ühe samuti surnud mehe liigpaljukuulatud libahundihääl, mis Eestimaal ebapopulaarses keeles laulis viimasest kangelasest ja veregrupist varrukal.
Jah, Lew kirjutas alati karmidest meestest karmis maailmas. Aga selles viimases raamatus – mida ta ise näha, näppida…
-
Karl Martin Sinijärv: Sass Henno tükib kirjandusse meeldiva jõulisusega. Romaan(i esimene osa), lasteraamat, heldekäeline avalik suhtlus, esinemised (noortele) lugejatele jne. Tõsi, see tulemine olnuks vähemasti mu jaoks muljetavaldavam, kui esikromaan “Mina olin siin. Esimene arest” tulnuks kõige täiega, mitte vaid avakolmandiku ulatuses. Praegu kummitab ka tema puhul see Eesti uuema aja romanistide häda, et nn romaanid pigem jutustuse mõõtu kipuvad olema (kui töökad ja tulemuslikud ulmikud…
-
R. Viidalepp tundis kogu elu huvi teiste rahvaste folklooriuurimuste vastu. Tema ülikooliajal ilmus rahvusvahelisse käibesse vene uurija Mark Azadovski uurimus “Eine sibirische Märchenerzählerin” FFC 68 (1926). See oli uus suund seni valitsenud geograafilis-ajaloolise ehk soome koolkonna kõrval, kus jälgiti materjali ja selle levikut ega arvestatud eriti jutustajat. Azadovski aga uuris just inimest, jutustajat. Ka R. Viidalepp on pööranud suurt tähelepanu eesti rahvaluuleteaduses ka veel 1960. aastatel…
-
Aga iseenesest leidis aset ilus vaikne õhtu, kus loeti ette tuntumate (s.t klassikute) ja tundmatumate (s.t harrastajate) autorite tekste, lisaks astusid üles poeedid Liisi Ojamaa, Jana Lepik, Ivar Sild ja homosentimentaalne prosaist Kaspar Trees, kelle kirjutajamina on küll alles kujunemisjärgus (see on vist too väljend, mida taolisel puhul kasutatakse).
Üldjoontes oleks see olnud tavaline (ütlen seda sagedase luuleõhtute külastajana) kammerlik melanhoolse maiguga üritus, aga asjale lisas kõvasti…
-
Vene kirjastus Vremja hakkab välja andma Aleksandr Sol?enitsõni kogutud teoseid, mis on plaanitud 30-köitelisena. Selle esimene köide peaks ilmuma järgmise aasta veebruaris ning viimase köite ilmumine peaks tähistama detsembris 2008 kirjaniku 90. sünnipäeva.
Austria kirjanikul ja dramaturgil Peter Handkel on ilmunud uus raamat ?Gestern unterwegs. Aufzeichnungen November 1987 bis Juli 1990? (?Eile teel. Ülestähendusi novembrist 1987 juulini 1990?, kirjastus Jung und Jung). Raamat sisaldab märkmeid kirjaniku elulõigust,…
-
Suvi hakkab lõpule jõudma, tasa sahisevad juba jahedad sügistuuled, mingid valimisedki olevat tulemas, ja nii need tuuled tugevnevad, tõusevad peagi pööristeks, ja tulebki tuttavalt luuleline Tuulemaa tunne, ning mida siinkohal kolikambrilist üteldagi. . . .
Eks ikka seda, et küllap on Noor-Eesti liidri Gustav Suitsu (1883 ? 1956) kuulus Tuulemaa kujund (vt tema luulekogu ?Tuulemaa?, 1913) tekitatud vanima nooreestlase August Kitzbergi (1855 ? 1927) näidendi ?Tuulte pöörises? (1906) abil.…
-
Kodanlikul ajal ilmunud ?Eesti entsüklopeedia? 5. köide (1935) on täpsem, väites, et libahunt on ?põhjamurdes pisem ?libeda? karvaga hunditõug, kes ei hüppavat kõrisse, vaid ?sööb end loomale tagaotsast sisse?, ja et see ?libahunt? olevat segunenud osalt ka hundiks moondunud inimese ehk soendi kujutelmaga ja sellisena kirjakeelde fikseerunud. See on mingi seksuaalselt perversne hunt, hälbeline seksija, ja ? olgem siinkohal ikka otsekohesed ? teatava anaalsuse karvaline harrastaja.…
-
Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv
Võib vist üsna kindlalt öelda, et nii Ave Alavainu kui Rein Sepp on klassikud. Nende loometöö on kas tehtud (Sepp) või suuremas osas tehtud (Alavainu). Järgnevalt vaadeldavad luulekogud ongi nende klassikupositsiooni kinnistanud. Mis neid kahte ühendab? Ehk teatud kreatiivne isepäisus, põhivoolust eemalolek (Alavainu puhul küll mitte väga eemal). Ja kummaski on midagi hirmutavalt maagilist, mõned jõulisemad tekstid mõjuvad kui loitsud.
Nonkonformismi apologeet
Alavainu armastab äärmusi,…
-
Raamatutäis haikusid
Üks selliseid luulekogusid on minu jaoks Leho Rubise ?Jäätähed?, ilmunud möödunud aastal. Tegu on mahult väikese raamatuga, minu teada autori esimesega. Ka ?Jäätähtede? luuletused on vormilt väikesed, nimelt koosneb see raamat üksnes haikudest (kui välja arvata n-ö raamatuväline, sisukorrale järgnev lisaluuletus). See fakt on eesti kirjanduspildis juba iseenesest tähelepanuväärne. On küll tõsi, et Jaapanis kuulub iga haikuluuletaja mõnda koolkonda, millest tulenevalt on tema luule teatud…
